Mul on alati olnud tugev allergia. Tolm, õietolm, kassikarvad – kõik, mis iganes. Ma aevastan pidevalt. Ma arvasin, et see on lihtsalt ebameeldivus.
Kuni selle päevani, kui ma aevastasin metroos.
Naine minu vastas, kes sirvis oma telefoni, mind üldse märkamata, tõstis äkki pilgu. Tema pilk kohtus minu omaga. Ja siis ta naeratas. Ei, ta ei naeratanud lihtsalt. Ta särades.
Kui ma oma peatuses välja astusin, järgnes ta mulle. „Hei,” ütles ta hingeldades. „Ma arvan… ma arvan, et ma armastan sind.”
Ma naeratasin närviliselt ja läksin minema. Veider. Jube. Ilmselt juhus.
Aga järgmisel päeval kordus see.
Ma aevastasin toidupoes. Mees, kes seisis minust kolme vahekäigu kaugusel, viskas äkki oma ostukäru maha, jooksis minu juurde ja haaras mu käest kinni. „Sa oled ilusaim inimene, keda ma eales näinud olen,“ sosistas ta, silmad lahti, meeleheitlikult.
Nädala lõpuks ei saanud ma seda enam ignoreerida. Iga aevastusega kaasnes see, et keegi – ükskõik kes – armus minusse lootusetult ja hullunult.
Bensiinijaama kassapidaja. Postiljon. Liikluskorraldaja.
Ja nad ei olnud tagasihoidlikud. Nad järgnesid mulle, kirjutasid mulle kirju, jätsid lilled mu ukse ette. Üks naine laulis tundide viisi mu akna all, kuni politsei ta ära viis.
Olukord muutus kiiresti ohtlikuks.
Ma aevastasin pangas. Kassapidaja hüppas üle leti, et mind käest haarata. Teisel korral aevastasin ma liiklusummikus ja mees jättis oma liikuv auto keset teed, ainult et oma pühendumust väljendada.
Ma lõpetasin kodust väljumise.
Aga aevastamist ei saa kontrollida. Ühel ööl aevastasin ma telekat vaadates. Kümme minutit hiljem helises mu telefon ja ma sain sõnumi tundmatult numbrilt: „Ma ei tea miks, aga ma ei saa sinust mõelda lõpetada.”
See ei olnud enam ainult lähedal olevad inimesed.
Armastus levis kaugemale. Internetis. Kogu linnas. Mind leidsid võõrad. Inimesed lõid telgid üles mu korteri juurde.
Ma proovisin kanda maski. Hoida aevastamist tagasi. Aga iga kord, kui see välja purskas, algas kaos.
Eelmisel nädalal aevastasin ma kolm korda järjest. Hommikuks oli mu uksele kleebitud üle 200 armastuskirja.
Ja siis läks asi veel hullemaks.
Aevastasin ühe korra – ainult ühe korra – ja järgmisel päeval ilmus internetis pealkiri: „Senaator astub ootamatult tagasi, väites, et on armunud”.
Siis mõistsin, et see ei olnud juhus. See ei olnud lihtsalt kokkusattumus. Minu aevastamine ei põhjustanud lihtsalt armumist. See muutis inimeste elusid.
Nüüd elan ma kevadet kartes. Üks aevastus võib põhjustada mässu. Üks allergiahoog võib hävitada maailmakorra.
Ma ei ava enam aknaid. Ma ei lähe enam tänavale. Igal juhul magan ma nina salvrätikutega kinni.
