Hommik algas rahulikult. Tühi maantee linnast väljas, esimesed päikesekiired, kastepiisad rohul tee ääres. Turvakaamerad salvestasid tavalist: mööduvad autod, mõned üksikud jalakäijad, vaikus.
Kuni ta ilmus.
Kaadritel on näha: teeservast jookseb välja koer. Kõhn, musta sassis karvaga, katki läinud kaelarihmaga ja ettevaatlike silmadega. Ta tormab otse teele, justkui paanikas.
Esimene auto pidurdab järsult, teine keerab kõrvale. Inimesed karjuvad, signaalitavad, keegi juba võtab telefoni, arvates, et loom on hulluks läinud. Aga koer ei lähe minema. Ta haugub, jookseb sõiduradade vahel, ei lase ühelgi autol läheneda.
Mõne sekundi pärast peatub ta äkki — otse keset teed, hõbedase sedaani ees — ja hakkab veel valjemini haukuma.
Autojuhid tulevad pahaselt välja.
„Viige ta teelt ära!“ hüüab keegi.
„Ta hammustab veel kedagi!“ pahandab teine.
Aga koer ei liigu. Ainult uriseb ja vaatab alla, auto alla.
Üks mees astub lähemale, kummardub — ja hüppab kohe tagasi.
Auto all, vaid mõne sentimeetri kaugusel rattast, lebab laps.
Poiss, tekki mähitud, kriimustustega näol, silmad suletud.
Mõne hetke pärast saab selgeks: see pole juhus.
Veidi eemal teel — õnnetuse jäljed. Ümberpaiskunud lapsevanker, katki sõidutõke. Naine — lapse ema — karjub, otsib meeleheitlikult oma poega, teadmata, et ta oli kärust välja veerenud otse sõiduteele.
Kui koer poleks just sel hetkel välja jooksnud, poleks esimene auto jõudnud pidurdada.
Kui päästjad saabusid, tõmmati poiss välja — ta hingas.
Koer seisis kõrval, värisedes, ei liikunud enne, kui poiss arstidele anti. Siis istus ta lihtsalt teeserva ja vaatas kaugusesse, justkui teades, et tema ülesanne on täidetud.
Hiljem selgus, et koer oli elanud läheduses juba üle aasta. Inimesed rääkisid, et ta ilmub igal hommikul sellele teele, heidab teeserva ja jälgib autosid.
Siis tundis üks naine ta ära. See oli tema venna koer, kes oli kaks aastat tagasi samas kohas autoõnnetuses hukkunud.
Nüüd elab ta selle pere juures, kelle last ta päästis.
Poiss kutsub teda Skyks, sest, nagu ta ütleb, „ta tuli otse taevast“.
Ja iga kord, kui pere selle tee peal sõidab, tõstab Sky pea — justkui kontrolliks, et tee on endiselt puhas… ja et keegi enam ei kannataks.
