Kui Dominik naasis ema vanasse korterisse, tundus õhk seal seisvat. Kõik oli täpselt nii, nagu ta oli jätnud: tass aknalaual, vana tugitool televiisori ees, perefoto seinal. Ta ei suutnud kaua otsustada, kust alustada asjade sorteerimist. Kõik tundus liiga isiklik — nagu puudutaks minevikku, mis hingab veel.
Ta alustas kapist — vanast, kriuksuvast, lavendlilõhnalisest. Sees olid hoolikalt volditud kleidid, karp nööpidega, album koltunud fotodega. Aga kõige all, kampsunite virna taga, märkas ta väikest puidust karpi. Kulunud mustriga, väike, suletud tillukese lukuga.
Võtme leidis ta hiljem — ema õmbluskarbist, niidirullide ja nõelte vahelt. Lukk klõpsas ja kaas avanes.
Sees olid kirjad. Hoolikalt sinise lindiga seotud. Ja peal — foto, kus noor naine naeratas, hoides käest meest, keda ta polnud kunagi näinud.
Ta sidus lindi lahti ja hakkas lugema. Esimene kiri oli kirjutatud kakskümmend aastat enne tema sündi.
„Mu kallis, ma ootan endiselt. Keegi ei tea, et sa olemas oled. Ma hoian su kirja nagu hingetõmmet.“
Dominik luges, ja iga reaga avanes tema ees osa ema elust, millest ta midagi ei teadnud. Armastus, mida ta oli kandnud aastakümneid.
Viimane kiri oli lühike.
„Ma ei kirjutanud sulle oma viimast sõna elu ajal. Aga võib-olla mu poeg saab kunagi teada, et ma armastasin.“
Ta istus põrandal, kirjad käes, ja tundis, kuidas minevik ja olevik sulavad üheks hetkeks.
Nüüd seisab see karp tema kodus — mitte saladusena, vaid meenutusena, et igal emal on oma lugu, mida ta kannab südames kuni lõpuni.
