Pood oli peaaegu tühi. Õhtu, tuhm lampide valgus, odava leiva ja niiske jope lõhn. Kassas seisis noor müüja, väsinud, ärritunud, valmis poodi sulgema. Järjekorda astus vana naine – pleekinud mantlis, värisevate kätega ja kotiga, milles kolisesid mündid.
„Tüdruk, võin ilma kotita, ma kannan ise,” ütles ta vaikselt, pannes letile leiva, piima ja väikese tüki võid.
Müüja vaatas teda ja pööritas silmi.
„Kas teil on raske kohe raha üle lugeda? Ma pole ju pank! Palun kiirustage, mul on järjekord!”
Vana naine jäi seisma ja hakkas kiirustades kotist kopikaid välja võtma, segades kümneid ja viiesendised. Mündid veeresid letil, üks kukkus maha. Järjekorras naeratas keegi, keegi ohkas rahulolematult.
„Jumal küll,” ütles müüja, „kui palju veel! Tõi terve koti kaasa, aga ei oska maksta!
Vana naine vaikis. Ta ütles vaid vaikselt:
„Vabandust… ma lihtsalt… ei tahtnud kõike käes kanda.”
Kui ta lõpuks väikese raha ulatas, pühkis müüja ärritunult mündid kassasse. Sel hetkel kukkus vana naise kotist välja vana, kulunud ümbrik, mis oli niidiga kinni seotud. Müüja võttis selle mehaaniliselt üles ja luges kirjutist, mis oli pleekinud, kuid ikka veel loetav:
„Poja matustele.”
Vaikus langes saali hetkega. Vanaproua, märgates müüja pilku, üritas ümbrikut tagasi võtta.
„Palun ärge puudutage. See on… ma lihtsalt ei jõudnud… Kõik jäi sinna, sellel aastal.
Hääl murdus. Ta võttis ostud, pani need ettevaatlikult kotti ja läks minema, jalad plaadidel sahistades.
Müüja seisis liikumatult. Kaupluse müra vaibus. Leti alla kukkunud münt sädeles hämaras valguses. Tüdruk vaatas ust, mille taha vana naine kadus, ja esimest korda pikka aega ei teadnud, mida öelda.
Sel õhtul sulges ta poe tavapärasest hiljem. Kassasse jäi kiri:
„Ma tulen tagasi. Mitte raha pärast. Andestuse pärast.”
