Rossi de Palma on naine, keda ei saa kellegagi segi ajada. Tema nägu on justkui loodud kunstniku poolt, kes otsustas rikkuda kõik reeglid: asümmeetria, terav profiil, väljendusrikas silmad. Ta ei püüdnud olla „õige” – vastupidi, ta muutis oma eripärad oma tugevuseks ja sai ebatavalise ilu sümboliks, kuigi tee sinna oli keeruline.
Rossi sündis 1964. aastal päikeselises Palma de Mallorcas. Nooruses laulis ja tantsis ta restoranides, mõeldes filmidest. Kõik muutus, kui 1986. aastal märkas teda Pedro Almodóvar. Ta nägi temas mitte ainult silmapaistvat välimust, vaid ka seletamatut karismaat.
Nii algas tema filmikarjäär: kümned filmid, kultusrollid, ülemaailmne tuntus. Rossi keeldus põhimõtteliselt plastilistest operatsioonidest, kuigi talle seda soovitati. Tema ebatavalisus sai tema stiiliks ja kaitseks ühetaolisuse eest.
Ka moemaailm pööras talle kiiresti tähelepanu. Moeloojad armastasid tema ebatavalist energiat, kutsusid teda moeshowdele ja pildistasid ajakirjadele. Ta sai sümboliks naiselikkusest, mis ei pea olema ideaalne.
Kuid näitleja isiklik elu jäi alati varju. Tal on kaks last – Gabriel ja Luna. Nende isa on kuubalane, keda ta eelistas avalikkusele mitte näidata. Lapsed kasvasid üles eemal show-äri melust ja välimuselt ei sarnane nad üldse oma emaga: pehmed näojooned, rahulik klassikaline ilu.
Gabriel on vaikne introvert, kes on huvitatud kunstist ja muusikast. Ta ei püüdle kuulsuse poole ja elab oma rütmis.
Luna on tema vastand: energiline, loominguline, proovib end modellinduses, kinos, muusikas. Ta on kaunis tänapäeva standardite järgi, kuid ilma selle ekstravagantsuseta, mis kunagi tegi Rossist legendi.
Iroonia seisneb selles, et naine, kes sai kuulsaks tänu oma ebatavalisusele, sünnitas lapsed, kelle välimus on lähedane klassikalistele ideaalidele. Kuid olulisem on see, et neile on edasi antud tema vabadus, jõud ja loominguline loomus.
Täna on Rossi üle 60, kuid ta on endiselt nõutud nii kinos kui ka moemaailmas. Tema peamine saavutus on oskus olla iseenda ja õpetada seda ka oma lastele. Luna ja Gabriel on selle kinnituseks: igalühel on oma tee, oma stiil, kuid igas neist elab tema säde ja sisemise vabaduse tunne.
