Päev oli pimestavalt hele.
Läbi saali klaasakende puistas päike põrandale kuldseid laike, ja õhus hõljus sireli ja šampanja lõhn.
Tema — Alina — seisis peegli ees. Tal oli seljas hele, sulgkerge kleit sulatatud piima värvi, ja peas hoolikalt seatud hele parukas.
Keegi peale peigmehe ei teadnud, et selle all oli sile nahk, põletatud keemiaraviga.
Ta oli haige olnud terve eelmise aasta. Ja kogu selle aja oli tema kõrval olnud tema.
Kui arstid ütlesid, et võimalused on väikesed, vastas ta lihtsalt:
— Siis jõuame me abielluda.
Ja nüüd nad seisid valgete rooside kaare all.
Naer, kaameravälgud, klaaside kõlin.
Alina naeratas, tundes, kuidas õhk värises.
Kuid kusagil saali tagaosas seisis tema — peigmehe ema.
Vaoshoitud, külm.
Algusest peale oli ta kõigile öelnud, et „see tüdruk“ teeskleb, et kaastunnet äratada.
Keegi ei uskunud teda. Kuni selle päevani.
Kui noorpaar tantsima hakkas, astus ta äkki ligi.
Aeglaselt, pingul naeratusega.
— Noh, — ütles ta valjusti, et kõik kuuleksid, — kas nüüd te usute mind?
Ja enne kui keegi jõudis teda peatada, tõmbas ta Alinat järsult juustest.
Parukas kukkus maha.
Rahvas tardus. Muusika vaikis.
Alina seisis saali keskel — kiilas, kahvatu, värisev.
Tema silmad särasid mitte pisaratest, vaid valgusest, mis langes otse näkku.
Vaikus oli selline, et oli kuulda tema südame lööke.
Peigmees tuli, võttis oma pintsaku ja pani selle õrnalt tema õlgadele.
Siis pöördus ta ema poole.
— Nüüd näevad kõik, — ütles ta vaikselt, kuid nii, et kõik kuulsid, — kes siin tõesti haige on.
Ta võttis Alinal käest ja viis ta saalist välja.
Nad seisid väljas, päikese all.
Ta hingas — esimest korda rahulikult.
— Anna andeks, — sosistas ta, — ma rikkusin su peo ära.
— Sa kinkisid mulle elu, — vastas ta. — Kõik muu pole tähtis.
Aasta möödus.
Ta tuli uuesti samasse aeda, kus nad olid pildistatud.
Juustega — lühikesed, elavad, päikeses säravad.
Haigus oli taandunud.
Mõnikord juhtuvad imed mitte sellepärast, et neid oodatakse, vaid sest keegi oskab tõeliselt armastada.
