Kui Jamie Lee Curtis’i tütar Ruby lõpuks otsustas vanematele enda kohta tõtt rääkida, ei suutnud ta seda valjusti välja öelda.
Telefonisõnum tundus talle ainus viis oma hirmust üle saada.
„Ma värisesin hirmust… Lihtsalt öelda neile midagi enda kohta, mida nad kunagi ei teadnud. See on nagu hüppamine pimedusse,” tunnistas Ruby.
„Aga ma teadsin, et ma ei pea kartma nende reaktsiooni. Nad on mind alati aktsepteerinud.”
Jamie Lee Curtis helistas kohe tagasi, kui sõnumi sai. Isegi mõtlemata, sõnu valimata – lihtsalt vajutas „helista” nuppu.
„Jah, seal oli pisaraid… palju pisaraid,” meenutab näitlejanna. „Aga need ei olnud hirmu pisarad. Pigem kergenduse pisarad.”
Nüüd õpib Curtis iga päev elama oma tütre uues reaalsuses – mitte staarina, mitte aktivistina, vaid emana, kes püüab mitte nägu muda sisse lüüa.
„See on nagu uue keele õppimine,” tunnistab ta. „Ma ei teeskle, et ma kõike mõistan. Ma tahan lihtsalt vähem vigu teha.”
Ruby aga tundis esimest korda, et ta võib olla iseenda. Ta lubas endale muutuse, millest varem võis ainult unistada – uue välimuse, avatuse, oma tee.
Ja mis kõige tähtsam – tee, mida tema perekond läbib koos temaga, samm-sammult, sundimata, survestamata, lihtsalt armastuse ja mõistmise püüdlusega.
