Ta sirvis uudiseid.
Tavaline hommik, tass kohvi, ees ootab igav päev.
Pulmapildid, võõrad naeratused, mõttetud pealkirjad – kuni pilk jäi pidama ühe näo juures.
Tema.
See, kes eile õhtul talle kirjutas: „Ma ei suuda homset päeva ära oodata”.
Ekraanil oli ta koos teise naisega valges.
Tema käsi hoidis naise taljet, silmad säravad õnnest.
Ja foto all oli allkiri: „Ärimees Artem L. ja Anastasia V. pulm, Moskva”.
Ta luges seda kolm korda läbi, siis lihtsalt jäi liikumatuks.
Ümbritsev maailm oli justkui kadunud. Ainult kõrvus helises ja tundus, nagu maa kaoks jalge alt.
Tema Artem.
Tema särk, tema kell, tema naeratus.
Ainult mitte temaga.
Käed hakkasid värisema.
Ta avas sõnumid – viimane „Head ööd ❤️” oli talle saadetud vaid üheksa tundi tagasi.
Siis vibreeris telefon.
Uus sõnum – tundmatult numbrilt.
Kolm sõna: „Ta selgitab kõik.”
Ta helistas talle – abonent oli levialast väljas.
Siis veel kord. Ja veel.
Tühjus.
Õhtul saabus talle kiri – ümbrik, ilma tagasisaatja aadressita.
Sees oli foto, sama, mis oli uudistes, ja lühike märkus:
„Ma ei saanud teisiti. Andesta.”
Alles nädala pärast teatas politsei: mees selle nimega on tõesti olemas – aga suri kaks aastat tagasi.
Ja see, kes talle kogu selle aja kirjutas, kasutas tema dokumente.
Ta ei olnud kunagi tema peigmees.
Ega isegi see, kelleks ta end esitas.
Aga miks ta just tema valis – jäi saladuseks.
Üks neist, millele kunagi vastust ei saa.
