Pärast Costa Ricas reisimist jäi Katrin sealsest loodusest ja elukeskkonnast sedavõrd vaimustusse, et otsustas oma senise elu seljataha jätta ning kolida. Uueks kodukohaks valis ta rohelusse uppuva Montezuma.
Katrin tundis, et nii värvikasse ja troopilisse keskkonda ei taha ta ehitada tavalist maja. Tal tekkis ettekujutus omanäolisest kodust, mis sobituks ümbritseva loodusega ja erineks tavapärastest elamutest.
Idee elluviimine osutus aga oodatust keerulisemaks. Katrin soovis kasutada ebatavalist ehitusmeetodit, mille juures mängisid rolli betoonisegu ja nõudepesuvahend. Sobivate teadmistega tegijaid polnud sugugi lihtne leida.
Ülesande muutis veel keerulisemaks maja kuju. Traditsioonilise katuse asemel soovis naine kuplikujulist konstruktsiooni, mistõttu vajas projekt inimesi, kes oleksid valmis tavapärastest ehituslahendustest kõrvale kalduma.
Lõpuks õnnestus Katrinil siiski leida vajalikud abilised. Ta osales ka ise ehitustöödel ning oma panuse andsid kohalikud naabrid. Ühise töö tulemusena hakkas ebatavaline unistus samm-sammult reaalseks koduks muutuma.
Valminud maja eristub juba väljast oma ümara vormi ja ebahariliku arhitektuuriga. Selle asemel, et ümbritseva troopilise loodusega võistelda, muutus hoone justkui selle osaks.
Ka sisekujunduse jättis Katrin enda hooleks. Ta valis värske ja särava lahenduse, kus omanäolised detailid muudavad interjööri sama eriliseks kui maja välisilme.
Üks kodu põnevamaid elemente asub aga üleval. Läbipaistev osa katusest võimaldab õhtuti toast lahkumata tähistaevast vaadata ning annab päevasel ajal ruumidele juurde loomulikku valgust.
Nii sündis keerulisena tundunud ideest omanäoline kodu, mis vastab Katrini soovile elada Costa Rica loodusele lähemal. Valmis maja vaadates on raske uskuda, millisest ebatavalisest ehitusideest kogu projekt alguse sai.
