Kui restauraatorite brigaad sisenes linna serval asuvasse vanasse majja, ootas neid tavaline töö – eemaldada vana krohv, uuendada põrandat, värvida seinad.
Maja oli olnud tühjana aastakümneid: tolm, kopitanud lõhn, ämblikuvõrgud laes ja ajajäljed igal esemel.
Aga just selles majas ootas neid avastus, millest hiljem kirjutasid kohalikud ajalehed.
Elutoas, suurel seinal akna vastas, rippus raske maal.
See oli tumedam kui kõik muu ja justkui tõmbas pilku.
Lõuendil – naine mustas kleidis, istumas akna juures, otse ja tähelepaneliku pilguga.
Tundus, nagu jälgiks ta igaüht, kes ruumi sisenes.
Töölised otsustasid maali eemaldada, et seina värvimiseks tasandada.
Üks neist, Tom, märkas, et lõuend oli nagu seina sisse kasvanud – alumine osa ei liikunud, justkui oleks selle taga midagi peidus.
Pärast mitut katset eemaldasid nad ettevaatlikult raami – ja ruumis kostis vaevukuuldav kriuksatus, nagu maja oleks ohanud.
Maali taga oli vana aken, mis oli laudadega kinni löödud ja servadest krohvitud.
Keegi ei teadnud, et see seal oli – ei omanikud ega endised elanikud.
Veelgi enam – ümber raami oli näha paranduse jälgi: keegi oli selle tahtlikult ja hoolikalt sulgenud.
Kui Tom taskulambiga laudade vahelt sisse valgustas, tuli sealt vastu külm õhk, nagu oleks teisel pool mitte aed, vaid kelder.
Ta vaatas sisse – ja sai aru, et see ei olnud tänav.
Akna taga avanes teine tuba. Pimedus, vanad tapeedid ja midagi metallist, mis põrandal helkis.
Töölised otsustasid mõned lauad eemaldada.
Kui nad esimese lahti tõmbasid, paiskus välja tolmupilv ja niiskuse lõhn.
Ja teise laua taga vilksatas hetkeks peegeldus – nagu keegi oleks seal seisnud ja liikunud.
Üks meestest valgustas instinktiivselt sisse, kuid valgus langes tühjusesse.
Mingit liikumist polnud. Ainult vana peegel, mis toetus seinale, ja selles tuhm peegeldus ruumist, kus nad ise seisid.
„Äkki läbikäik?“ – sosistas üks neist.
Tom raputas pead, vaadates endiselt avausse.
Sisemisel seinal oli näha paberitükk, naelaga kinnitatud.
Ta sirutas käe, kuid ei ulatunud.
Teine tõi spaatli, et lauda kangutada.
Ja kui ta puudutas serva, kukkus sügavamal midagi raske mütsatusega maha.
Kõik kolm tardusid.
Vaikus oli nii tihe, et nad kuulsid oma hingamist.
Tom astus sammu tagasi, vaatas maali, mis nüüd seina najal seisis — ja peaaegu pillas taskulambi.
Naine maalil ei vaadanud enam akna poole.
Tema pilk oli nüüd otse nende peal.
