Iga hommik algas ühtemoodi.
Valgus tungis läbi puude, naabermajade aknad sätendasid kasteselt, õhus oli värskuse ja millegi magusa lõhn.
Mu värava juures lebas alati õun.
Mõnikord erkpunane, mõnikord kahvatukollane, soojade päikeselaikudega koorel.
See oli alati samas kohas, justkui oleks keegi selle tahtlikult sinna pannud.
Algul arvasin, et see on mäng.
Võib-olla kellegi nali või lapse temp.
Aga iga päev muutus asi veidramaks.
Ei ühtegi sedelit, ei jälgi.
Ainult õun — värske, nagu oleks just puult võetud.
Ühel hommikul ärkasin tavalisest varem.
Väljas oli vaikne, ainult tuul liigutas lehti.
Seisin akna juures, kui kuulsin kergeid samme.
Ta ilmus maja nurga tagant.
Väike tüdruk, umbes seitsmeaastane, burgundipunase jope ja valge seljakotiga.
Ta tuli värava juurde, kummardus, pani õuna maha — ja siis, nagu oleks tundnud kellegi pilku, vaatas mu maja poole.
Mitte otse aknasse,
vaid justkui läbi selle.
Siis jooksis ta edasi — sinna, kus päike juba puudutas märga asfalti.
Jälgisin teda.
Rindkeres oli tunne, mis meenutas ärevust, aga pehmem — nagu õrnus kellegi vastu, keda näed esimest korda.
Järgmisel päeval ootasin teda.
Seisin liikumata aia taga.
Õhk lõhnas niiske maa järele, kuskil haukus koer.
Ja jälle — sammud.
Sama tüdruk.
Sama jakk.
Ta pani õuna maha ja viivitas hetkeks.
Puudutas käega väravat — kergelt, peaaegu hellalt.
Ja läks edasi.
Avastasin värava ja astusin tänavale.
Teda jälitada oli raskem, kui arvasin.
Ta kõndis kiiresti, kindlalt, justkui teades täpselt, kuhu iga päev läheb.
Keeras nurga taha, siis veel ühe.
Hoidusin eemale.
Majad muutusid vanemaks, tänavad vaiksemaks.
Tüdruk jõudis madala telliskivimüürini, mille taga oli väike kalmistu.
Ta avas värava ja astus sisse.
Peatusin.
Hetkeks tundus õhk külmem.
Ta läks ühe haua juurde, pühkis hoolikalt lehed kivilt ja pani õuna peale.
Seisis veidi aega.
Siis lihtsalt naeratas ja sosistas:
— Ma tulin jälle, ema.
Seisin värava juures, liikumisvõimetuna.
Päike tõusis aeglaselt, puudutades marmorit ja õuna läikivat koort.
Ja ma mõistsin: iga kord, kui ma nägin seda kingitust oma maja ees — see polnud minu jaoks.
See oli kellegi jaoks, kes oli kunagi siin elanud.
