Ta seisis ukse juures, surudes rusikad kokku, et mitte väriseda.
„Mine ära,“ ütles ta külmalt. „Sa häbistad meie perekonda. Mul pole sulle enam midagi öelda.“
Vana naine ukseavas seisis vaikides, vana mantel seljas, kulunud kott üle õla.
„Ma tahtsin sind lihtsalt näha,“ sosistas ta. „Kuulda, et sul on kõik hästi.“
„Mul on hästi,“ vastas tütar teravalt. „Ilma sinuta.“
Naabrid piilusid ustest. Mõni oli uudishimulik, mõni filmis telefoniga.
Ema langetas pilgu ja ütles vaikselt:
„Ühel päeval sa mõistad, et häbi ei ole alati seal, kus sa arvad.“
Uks sulgus pauguga. Ja selle heli kajas veel kaua ta peas.
Möödus nädal.
Ta tundis kergendust. Või üritas end veenda selles.
Enam ei olnud piinlikke külastusi ega vestlusi, mis panid teda punastama. Kõik näis ideaalne — uus töö, sõbrad, postitused sotsiaalmeedias, laitmatu elu pilt.
Kuid öösiti ärkas ta kummalise tunde peale. Nagu keegi sosistaks tema nime vaikselt läbi suletud ukse.
Möödus kuu.
Tol õhtul jõudis ta hilja koju. Vihmapiisad koputasid aknalauale, kui kostis heli.
Kolm lühikest, kindlat koputust uksele.
Ta lähenes, hinge kinni hoides.
„Kes seal on?“ küsis ta.
Vaikus. Siis mehehääl:
„Kas te olete Emma Davis?“
Ta noogutas, ust lõpuni avamata.
„Jah. Kas midagi juhtus?“
Uksel seisis kaks meest — üks tsiviilriietes, teine vormis. Nende näod olid tõsised.
„Pange end valmis,“ ütles vanem neist. „See puudutab teie ema.“
Ta süda vajus alla.
„Mis… temaga on?“ — hääl murdus.
Mees vaatas talle silma ja ütles vaikselt:
„Parem, kui näete ise.“
Sõit haiglasse tundus igavikuna. Autotuled libisesid märjal asfaldil ja peegeldusid ta vesistes silmades. Ta ei mäletanud, kuidas hoonesse jõudis, ei kuulnud registratuuri sõnu — ainult vere kohinat kõrvus.
Kui ta palatiukse avas, lõhnas seal antiseptiku ja jasmiini järele. Ema lamas voodis — kahvatu, hapnikuvoolikuga, kuid sama leebe näoga nagu tol päeval, mil ta ta välja ajas.
„Ema…“ sosistas ta, põlvili voodi kõrval. „Anna andeks… ma ei teadnud.“
Ema avas vaevu silmad.
„Ma… ei oodanudki,“ ütles ta vaikselt. „Ma tahtsin lihtsalt, et sa oleksid õnnelik.“
Mõne minuti pärast saabus vaikus.
Ei arste, ei sõnu. Ainult sama jasmiinilõhn, mis jääb temaga igaveseks.
Sellest ajast elab ta üksi. Ilma suurte sõnadeta, ilma teiste arvamuseta.
Ja iga kord, kui keegi uksele koputab, võpatab ta.
Sest nüüd teab ta: kõige hirmutavam vaikus on see, mis järgneb sõnale „mine“.
