Päev algas nagu tavaliselt. Päikeseline park, laste naer, pardid vee ääres. Pered istusid murul, keegi lasi seebimulle, keegi pildistas end purskkaevu juures. Kõik oli rahulik – kuni tiigi keskel tekkisid lained.
Esialgu ei pööranud keegi sellele tähelepanu. Tuul, mõtlesid nad. Aga lained tugevnesid, muutudes ringideks. Vesi värises, nagu keegi seestpoolt seda ülespoole tõukaks. Paar parti tõusis äkki lendu ja siis nägid kõik – otse sügavusest tõusis midagi tumedat, säravat, libedat.
Keegi karjatas. Veepinnale ilmus pikk, must kuju – paks, nagu madu. See liikus aeglaselt, tõustes üha kõrgemale. Inimesed hüppasid püsti, hakkasid eemale liikuma, keegi haaras lapse, keegi jooksis väljapääsu poole. Naine karjatas:
„Jumal, mis see on?!”
Mees vee ääres üritas lähemale minna, kuid siis tõmbas „madu” järsult – ja veest kerkis metallist serv. Selle järel veel üks. Inimesed jäid liikumatuks. See ei olnud elusolend. See oli suur, kõverdatud tükk midagi vana – läikiv metall, kaetud muda, pragudega ja kummaliste sümbolitega küljel.
Keegi hüüdis:
„See on toru!” – aga hääl värises. Ei, see oli midagi muud.
Kui päästjad kohale jõudsid, tõmbasid nad objekti kaldale. Paksu muda kihi alt paistsid läbi tähed.
„USN – SÜGAVUURINGUD, 1964.”
Teadlased arutasid seda veel kaua. Ühed ütlesid, et see on osa külma sõja ajast pärit veealuse drooni, teised, et see on midagi, mida selles kohas olema ei peaks.
Aga need, kes seda oma silmaga nägid, mäletasid midagi muud: sel päeval ei olnud vesi enam rahulik. Isegi mitu kuud hiljem, kui tuul üle veepinna puhkus, tundus, nagu liiguks selle all ikka veel keegi.
