Ühes kodus on aastakümneid olnud mööbliese, mida kõik pereliikmed kutsuvad lihtsalt „seinaks“. See pole nende jaoks pelgalt sektsioonkapp, vaid ese, mille külge on talletunud lugematu hulk mälestusi, kodused remonttööd ja aastatega muutunud sisustusideed. Selle asemel, et vana mööbel välja vahetada, otsustas perenaine sellele ikka ja jälle uue elu anda.
Sektsioonkapp jõudis nende koju juba 1990. aastate alguses, kui naine oli alles umbes viieaastane. Tol ajal peeti sellist massiivset mööblit tõeliseks väärtuseks ning sarnaseid kappe leidus pea igas toas. Neil oli üks veel teises toas ning ka esikusse mahtusid suured kapid. Tänapäeval mõjub see lausa uskumatuna ja perenaine tunnistab, et ei kujuta enam ettegi, kuidas kõik see mööbel omal ajal korterisse ära mahtus.
Esimese suure uuenduskuuri võttis ta ette kahekümnendates eluaastates. Tollal oli moes katta vana mööbel isekleepuva kilega ning sama lahenduse valis ka tema. Kogu sektsioonkapp sai pruuni katte ning kuigi sellest ajast pole fotosid säilinud, meenutab ta seda projekti siiani hästi. Mõne aasta möödudes eemaldas ta vana kile ja paigaldas asemele uue.
Veel viis aastat hiljem tundis ta aga, et pelgast kleepimisest enam ei piisa. Ta otsustas kogu mööbli üle värvida, kuigi paljud hoiatasid, et pärast isekleepuva kile kasutamist ei jää värv korralikult peale. Talle öeldi, et liim hakkab läbi kumama ja tulemus rikneb kiiresti.
Sellest hoolimata otsustas ta riskida. Kõigepealt eemaldas ta vana kile, puhastas kogu pinna lakibensiiniga, lihvis mööbli hoolikalt üle ning kattis selle valge akrüülkrundiga. Alles seejärel kandis ta peale mitu värvikihti. Tööd oli palju, kuid tol hetkel jäi ta tulemusega väga rahule. Nüüd vanu pilte vaadates tunnistab ta ausalt, et tema maitse on aastatega märgatavalt muutunud.
Selle renoveerimise käigus kulus ligikaudu kuus liitrit värvi, liiter lakki, pudel toonvärvi ning terve rull isekleepuvat kilet, millega ta kattis kappide sisemised riiulid väikeste roosade lillemustritega.
Aastad möödusid ning vahetult enne üht aastavahetust otsustas ta sektsioonkapi juba viiendat korda uuesti ette võtta. Selleks ajaks oli mööbliese saanud kodu loomulikuks osaks ning kuigi unistus vanast puhvetkapist pole kadunud, ei näinud ta põhjust oma ustavat sektsioonkappi välja vahetada.
Seekord eemaldas ta kõik vanamoodsad dekoratiivsed detailid ning asendas need lihtsate laesokliliistudega. Seejärel värvis ta kogu mööbli taas üle. Uue tooni leidmine sündis täiesti juhuslikult – musta ja rohelise värvi segamisel lootis ta saada koirohukarva tulemuse, kuid selle asemel tuli välja sügav antratsiiditoon.
Esialgu tekitas ootamatu värv temas kõhklusi, kuid siniste ja valgete toonide lisamisega õnnestus saavutada täpselt selline elegantne ja kaasaegne tulemus, millega ta lõpuks väga rahule jäi. Hiljem märkas ta isegi, et sarnased toonid jõudsid samal aastal ka IKEA mööblikollektsioonidesse, kuigi tema valik sündis täiesti iseseisvalt ja oma sisetunde järgi. Ta usub, et just teadmised värvide segamisest aitasid tal esialgse eksimuse tõeliseks õnnestumiseks muuta.
Ka uued käepidemed valis ta suure hoolega. Pärast pikka otsimist leidis ta lõpuks just sellised keraamilised furnituurid, mida oli algusest peale soovinud. Viimase uuenduskuuri jaoks kulus kolm liitrit värvi, paar purki toonvärvi ning liiter lakki, kuid tulemus andis vana sektsioonkapi elule juba viienda võimaluse.
Kuigi kodu sisustamine pole tema jaoks veel lõppenud ning tulevikus võib ees oodata veel uusi muudatusi, on ta veendunud, et vanu mööbliesemeid ei tasu kergekäeliselt ära visata. Veidi loovust, kannatlikkust ja oma kätega tehtud tööd võivad muuta vana asja millekski täiesti uueks, isikupäraseks ja kodu südameks.
