Mõni maja jääb meelde uhke arhitektuuri või kalli sisustuse tõttu, Vladimir Kirillovitš Sõsa kodu tõmbab aga pilke hoopis ebatavalise ehitusmaterjaliga. Elektrikuna töötanud mees otsustas tavapäraste lahenduste asemel rajada oma maja tuhandetest klaaspudelitest.
Vladimir sai maatüki juba ammu, kuid unistuse elluviimine ei toimunud kiiresti. Maja valmimiseks kulus ligi 20 aastat, sest mees ei soovinud püstitada tavalist hoonet. Ta tahtis ühelt poolt kulusid vähendada, teisalt aga luua midagi, mida naabruses kellelgi teisel poleks.
Nii sündiski mõte kasutada seinte rajamisel klaaspudeleid. Sarnast ehitusviisi oli mujal maailmas kasutatud juba varem, kuid Vladimir otsustas oma projekti jaoks koguda just „Nõukogude šampanja“ pudeleid. Rohekas klaas andis valmis hoonele väga iseloomuliku välimuse.
Idee polnud sugugi spontaanne. Vladimir kavandas oma tulevast kodu põhjalikult ja joonistas väidetavalt ligi kakssada erinevat visandit. Kui ta neid töökaaslastele näitas, suhtuti plaani esialgu üsna skeptiliselt.
„Kui ma neid töökojas oma meestele näitasin, naersid nad ja ütlesid, et ehitage tellistest parem ja tehke see lõpuni,“ meenutas Vladimir.
Kõige olulisema toetaja leidis ta aga kodust. Tema abikaasa Ljudmila uskus mehe mõttesse ning aitas hiljem ka suure ehitusprojekti juures.
Aja jooksul muutus ka naabrite suhtumine. Kui ümberkaudsed inimesed mõistsid, milliseid pudeleid Vladimir otsib, hakkasid nad sobivaid pudeleid tema krundile tooma. Nii kujunes esialgu kummalisena tundunud ettevõtmisest omamoodi ühine projekt.
Vladimir otsis materjali ka ise. Ta korjas pudeleid parkidest ning tegi koostööd jäätmete vastuvõtu- ja sorteerimispunktidega. Kokku läks ebatavalise kodu rajamiseks vaja umbes 8000 šampanjapudelit.
Tegelikult oli Vladimir sellisest ehitusmaterjalist unistanud juba enne maatüki saamist. Pudeleid hoidis ta mõnda aega isegi kodus, mis tekitas abikaasas esialgu kõhklusi. Hiljem hakkas ka Ljudmila projekti nägema millegi sellisena, mida võiks kunagi lastele pärandada.
„Mina toetasin oma meest: pesin kõik pudelid koos lapselapse ja miniaga ära. Ja kui vaja, siis tassisin teisele korrusele ka tsemendiämbreid,“ meenutas Ljudmila. Tema sõnul jättis abikaasa põhilised ehitustööd enda teha, kuid ülejäänud pere aitas mitmel muul moel.
Pudelitest maja polnud projekti ainus ebatavaline osa. Kinnistule loodi veel teisigi omanäolisi lahendusi. Seal on näiteks käsitsi valmistatud lift teisele korrusele, saun ja välibassein ning ka nende kujunduses kasutati samu rohelisi pudeleid.
Aastatepikkuse töö tulemusena sai kohast perele palju enamat kui lihtsalt suvemaja. Vladimir ja tema lähedased hakkasid seal sageli koos aega veetma ning omapärasest ehitisest kujunes neile oluline perepaik.
Samal ajal hakkas maja järjest rohkem tähelepanu koguma ka väljaspool naabruskonda. Klaaspudelitest ehitatud kodust sai kohalik vaatamisväärsus ning selle ebatavaline välimus tekitas huvi ka kaugemal.
Ühel hetkel tehti Vladimirile pakkumine maja ja selle juurde kuuluva krundi ostmiseks. Hoone ning teiste rajatiste eest pakuti sada tuhat grivnat, kuid mees ei olnud nõus müüma.
Pärast aastakümneid kestnud kavandamist, pudelite kogumist ja oma kätega ehitamist oli maja muutunud Sõsa pere jaoks millekski, mille väärtust polnud võimalik üksnes rahas mõõta. Kunagi teistele naljakana tundunud ideest oli saanud nende omanäoline perepesa.
