Külm õhtu. Õhk on tihe, justkui heliseb. Valge lumi krõmpsub jalge all ja suust tuleb auru. Maksim tuli töölt tagasi, end jope kraesse mähkides. Õues seisid autod, mis olid kaetud õhukese jääkihi ja majade aknad säravad soojas valguses. Ta oli juba valmis pöörama sissepääsu poole, kui märkas lumel väikest roosat kindaid.
Ta kummardus, tõstis selle üles ja vaatas automaatselt ringi. Kedagi ei olnud. Õu oli tühi, ainult tuul liigutas prügikastide juures olevaid kilekotte. Maksim pigistas kindaid pihus, kavatsedes need lähima auto kapotile jätta, kuid äkki kuulis ta vaikset, vaevu märgatavat heli. Nagu keegi oleks nuuksunud.
Ta jäi liikumatult seisma. Kuulas.
Heli kordus – lühike, summutatud nutt, mis kostis pargitud maasturi alt. Süda hakkas kiiremini lööma. Maksim kummardus, laskus põlvedele, vaatas auto alla ja jäi liikumatult seisma.
Seal, pimeduses rataste vahel, istus umbes kolmeaastane väike poiss. Põsed olid külmast punased, nina läikis, käes oli teine kindas. Ta nuuksus vaikselt, vaadates otse Maksimile otsa.
„Hei, väike poiss…“ sosistas ta, sirutades käe. „Kõik on hästi. Ära karda.“
Poiss vaikis. Ta surus ainult kindad rindade vastu ja kükitas veelgi rohkem kokku.
Maksim võttis telefoni välja, lülitas taskulambi sisse ja vaatas ringi. Õu oli tühi, hingegi polnud. Ta laskus põlvili, roomas ettevaatlikult auto kaitseraua alla ja sirutas käe.
„Kus ema on?” küsis ta vaikselt. „Kas sul on külm?”
Laps noogutas.
Maksim võttis kindad käest ja sirutas käe. Sekund hiljem langes väike käsi arglikult tema omasse. Ta tõmbas poisi ettevaatlikult välja. Poiss oli ilma mütsita, lahtise untuvikuga ja paljajalu saabastes.
Maksim võttis enda salli ära ja mähkis lapse sisse.
„Mis su nimi on?”
„Kostja,” vastas poiss vaikselt, pisaraid alla neelates.
„Kus su ema on, Kostja?”
„Läks ära… ütles, et tuleb tagasi…”
Maksim tundis, kuidas külm jooksis tal selja mööda. Ta pöördus ümber – ümberringi oli ainult lumi, autod ja pimedus.
Ta võttis telefoni välja ja valis numbri 112. Kui ta dispetšeriga rääkis, hoidis poiss teda käest kinni.
Kui politsei kohale jõudis, oli poiss tema käte vahel magama jäänud.
Hiljem selgus, et ema oli jätnud poja mõneks minutiks autosse, kuni ta „apteeki” läks. Aga tal hakkas halb ja ta kaotas poe sees teadvuse.
Kui Maksim poleks seda väikest kindaid märganud, poleks poiss hommikut ära oodanud.
