Ellen Kilgas jagas sotsiaalmeedias südamlikku ja väga isiklikku meenutust oma isast Tõnu Kilgasest. Tema sõnad tulid päeval, mil näitleja lahkumisest möödus viis aastat, kuid tütre tekstist oli tunda, et isa kohalolu ei ole tema jaoks päriselt kadunud.
Ellen kirjutas, et Tõnu oleks justkui endiselt kuskil kulisside taga. Mitte päriselt läinud, vaid lihtsalt pausil — nagu näitleja, kes ootab sobivat hetke, et taas lavale astuda ja kõik enda poole vaatama panna.
Tema meenutus oli täis teatrilikke kujundeid, mis sobisid Tõnu Kilgase eluga eriti tugevalt. Ellen märkis, et viis aastat tagasi tegi isa oma viimase kummarduse ja jättis lava teisele poole kardinat, kuid tunne on siiani selline, nagu see vaikus ei oleks lõplik.
Ellen kirjeldas aega kui kummalist lavastajat. Tema sõnul võib aeg venitada ühe hetke lõputuks ja lasta aastatel mööduda nii kiiresti, nagu oleks tegemist vaid ühe vaatuse vaheajaga. See mõte muutis meenutuse korraga nii valusalt ausaks kui ka väga poeetiliseks.
Tütre sõnul elas Tõnu nii, nagu teaks ta täpselt, et elu ei ole peaproov. Kõik tuli tema elus suure hooga: armastus, naljad, viha, teater, töö, unistused ja kirg. Just see tegi temaga koos olemise eriliseks.
Ellen kirjutas ka, et isa õpetas talle midagi väga olulist õnne kohta. Õnn ei pea olema vaikne, korralik ega täiuslik. See võib olla lärmakas, kohmakas, hilinev, emotsionaalne ja vahel täiesti pöörane — just nagu elu ise.
Kõige rohkem igatseb Ellen isa mitte ainult suurtes hetkedes, vaid argipäeva väikestes pausides. Nendes hetkedes, kus oleks vaja inimest, kes oskab tavalisest päevast teha väikese etenduse ja panna kõik korraks teisiti helisema.
Meenutuse lõpus soovis Ellen, et seal kusagil oleks isal vääriline publik ja aplaus kestaks kaua. See oli tütre vaikne, aga väga kõnekas kummardus mehele, kelle elu, lava ja lähedus jäid tema sõnades endiselt elama.
