Pärast pikka aega välismaal töötamist naasis mees koju ja märkas kohe, kui kehvas seisus oli tema kortermaja trepikoda. Kulunud seinad, soditud pinnad ja üldine räämas välimus olid muutunud elanike jaoks justkui tavaliseks osaks igapäevaelust.
Meest häiris aga kõige rohkem see, et paljud naabrid olid olukorraga lihtsalt leppinud. Iga päev kõnniti samadest määrdunud ja kahjustatud seintest mööda, kuid keegi ei paistnud tahtvat midagi muuta.
Lõpuks otsustas mees, et ootamisest aitab. Ta tuli välja mõttega trepikoda ise korda teha ning rääkis oma plaanist ka teistele majaelanikele, lootes, et ühise ettevõtmisega tullakse kaasa.
Naabrite reaktsioon polnud aga sugugi selline, nagu ta lootis. Mõned ei soovinud remondis osaleda, osa oli ideele lausa vastu. Leidus ka neid, kelle arvates oli mõte hea, kuid kes ei tahtnud panustada ei töö ega rahaga.
Õnneks leidus majas siiski mitu inimest, kes olid valmis algatust toetama. Koos koguti summa, mille eest sai osta remondiks vajalikud materjalid.
Suurema osa füüsilisest tööst võttis mees enda peale. Ta eemaldas seintelt vana ja kahjustatud viimistluse, tasandas pinnad, pahteldas ning värvis need üle.
Lisaks ehitustöödele tuli koristada kogu tekkinud praht ja põhjalikult puhastada põrandad. Tasapisi hakkas aastaid väsinud ilmega trepikoda täiesti teistsuguseks muutuma.
Kui töö lõpuks valmis sai, oli erinevus varasemaga silmanähtav. Räämas seinte asemel tervitas elanikke puhas ja korrastatud sissepääs, mille ilme oli tundmatuseni muutunud.
Mehel on juba järgmisedki plaanid. Tulevikus soovib ta ette võtta maja soojustamise, et parandada lisaks välimusele ka hoone praktilist poolt.
Tema ettevõtmine näitab, kui suure muutuse võib algatada üks inimene, kes otsustab ootamise asemel ise tegutsema hakata.
