Emma ärkas üles, hingeldades, higistades ja südame kloppides, nagu oleks ta maratoni jooksnud. Aga see ei olnud tavaline õudusunenägu. See ei olnud isegi unenägu.
Ta mäletas asju – selgeid, üksikasjalikke mälestusi –, aga need ei olnud tema omad. Mehe soe naer hommikusöögi ajal. Kuldne abielusõrmus tema sõrmes. Väike sinine maja koorunud värviga ja kiik verandal, mis tuule käes krigises.
Probleem oli lihtne: Emma ei olnud kunagi abielus olnud. Ta elas üksi linnakorteris, ümbritsetud naabritest, kellega ta peaaegu ei rääkinud. Mees, keda ta mäletas, mees tema mälestustest, ei olnud olemas. Vähemalt mitte tema maailmas.
Esimesed paar tundi üritas ta sellest eemale hoida. Võib-olla oli see lihtsalt unenägu, mis oli talle liiga tugevalt külge jäänud. Võib-olla tegi tema aju talle nalja. Aga detailid ei kadunud. Ta mäletas lahtiste sahtlite heli, vana kohvipaksu lõhna, võreukse kriginat.
See oli liiga reaalne. Liiga terav.
Ta googeldas linna, mis pidevalt tema mälestustes esile kerkis – väike koht, kus ta kunagi käinud ei olnud, kahe tunni sõidu kaugusel temast. Ta oleks peaaegu sülearvuti kinni pannud, kui nimekirjas ilmus täpne tänavanimi.
Elmwood Avenue. Maja nr 14.
Tema käed värisesid roolil, kui ta järgmisel hommikul sinna sõitis. Iga kilomeetriga tõmbus tema kõht üha tugevamini kokku, nagu läheneks ta millelegi, mida ta ei tohtinud puudutada.
Ja siis ta nägi seda.
Väike sinine maja. Kiik verandal. Koorunud värv. Täpselt nii, nagu ta mäletas.
Emma peatus, suutmata hingata. Ta sosistas endale: „See on tõsi. See on tõsi.”
Ta ei kavatsenud autost välja tulla. Üks pilk oli piisav. Tõend, et ta ei olnud hulluks läinud. Tõend, et oli juhtunud midagi võimatut.
Aga siis avanes välisuks.
Sealt tuli välja mees. Teda nähes jäi ta seisma. Tema nägu kahvatus ja moonutus midagi hirmust ja kurbusest.
„Emma?” sosistas ta, nagu oleks tema nime hääldamine talle valu tekitanud.
Ta väljus autost, sõnad jäid talle kurku kinni. „ Ma… ma tunnen teid?”
Tema silmad täitusid pisaratega. Hääl värises.
„Sa oled minu naine.”
Emma veri jäi veerema.
Ta tahtis põgeneda, kuid jalad ei kuuletunud. Ta tahtis karjuda, kuid hääl ei kuuletunud. Siis kostis majast lapse hääl:
„Ema?”
