Näitleja ja lavastaja Üllar Saaremäe tunnistab, et aastatega on tema suhtumine nii iseendasse kui ka ümbritsevasse maailma märgatavalt muutunud. Nooruses oli ta kärsitu ja põikpäine Ida-Virumaa poiss, kelle puhul võis rusikas mõnikord tõusta kiiremini, kui jõudis tulla rahulik mõte. Teater õpetas talle aga tasapisi, et elu pole sugugi ainult must või valge.
Praegu on 56-aastase Saaremäe loomingus taas olulisel kohal suured küsimused inimese identiteedist, eneseotsingutest ja sellest, kuidas oma kohta maailmas mõtestada.
Peagi jõuab Teater Nuutrumis publiku ette lavastus „Tundekasvatus“, kus neid teemasid käsitletakse poeetilises vormis. Loo peategelase sisemised otsingud muutuvad sedavõrd valusaks, et viivad ta enesetapu äärele.
Saaremäele on lavastuses usaldatud mitu väga erinevat tegelaskuju. Üheks neist on peategelase isa, samal ajal kui peategelast ennast kehastab Üllari poeg Karl Robert Saaremäe. Näitleja rollide ampluaa ulatub lavastuses aga veelgi kaugemale – ta astub üles isegi Jeesusena.
Isa ja poja ühine lavatöö lisab projektile isikliku mõõtme, kuid lavastuse keskmes olevad eksistentsiaalsed küsimused puudutavad paratamatult ka Saaremäed ennast.
Kui „Tundekasvatuse“ peategelane otsib alles vastuseid enda ja oma elu kohta, siis Üllar tunneb, et paljud teda varem saatnud eksistentsiaalsed küsimused on tänaseks oma vastuse saanud.
Temas endas domineerib eelkõige tugev elujanu. Samas pole küsimused kuhugi kadunud – lihtsalt nende sisu on aastatega muutunud.
Nüüd vaatab Saaremäe rohkem tulevikku ning teda huvitab, millise suuna elu järgmisena võtab. „Mind vaevab küsimus, mis saab edasi,“ tõdeb ta.
Nooruspõlve kärsitust ja mustvalget maailmapilti on seega asendanud teistsugune vaade. Aastad teatris, erinevad rollid ja elukogemus on õpetanud Saaremäele, et kõigele ei pruugi leiduda lihtsaid vastuseid – ning praegu köidab teda enim just see, mis alles ees ootab.
