Päev oli selge ja kuldne.
Jõgi sädeles nagu peegel, milles peegeldusid taevas ja valge kleit, mis liikus aeglaselt üle vana silla.
Külakogukond oli kogunenud kaldale – kõik tahtsid näha, kuidas nad käsi käes koos kõnnivad.
Peigmees kõndis veidi eespool, hoides pruuti ettevaatlikult käest.
Ta kartis alla vaadata – lauad tema jalge all krigisesid,
aga tema naer lõhestas ärevuse nagu päikesekiir läbi udu.
Lapsed viskasid õielehti, vanurid noogutasid kaldalt,
harmonikamängija seisis värava juures ja mängis vaikselt kõigile tuttavat meloodiat.
Õhk oli täis sirelite lõhna ja midagi pidulikku, peaaegu habrast.
Sild värises.
Esmalt kergelt, nagu oleks tuul üle vee puhanud.
Siis aga tuimalt, nagu südame löögivahe.
Inimesed jäid liikumatuks.
Kuskil karjatas naine.
Kraaksatus lõhestas õhu ja samal sekundil hakkas kõik keerlema – loor, lilled, lauad, käed.
Jõgi viis nad hetkega kaasa.
Valge kleit vilksas vees nagu pilv ja kadus.
Kaldale jäi vaid vaikus, tihe nagu suits pärast tulekahju.
Ta tuli esimesena veest välja.
Ta hoidis tema kätt, kuid vool oli tugevam.
Tema karje kajastas kaua kaldal kasvavates pilliroogudes, kuni muutus lihtsalt kaja.
Sel õhtul põles jõe kohal tuli.
Keegi ütles, et ta on tagasi tulnud. Ta istus sillajäägile ja süütas lambi.
Ta istus kaua, vaadates vett, justkui oodates, et sügavusest tõuseks tema siluett.
Mõne päeva pärast viis vesi viimased lauad minema.
Aga igal sügisel, kui jõe kohale langeb udu,
räägivad inimesed, et nad näevad, kuidas nähtamatu silla üle kõnnib valges kleidis pruut,
ja tema kõrval mees, kes hoiab teda käest.
Nad kõnnivad aeglaselt, justkui ootaks aeg ikka veel,
kuni see üleminek lõpuks lõpeb.
