Oli lämmatav juulipäev.Õhk seisis raskelt, justkui sulanud.Asfalt sädeles kuumusest, puud ei liikunud, ja linn näis põlenuna. Väikese tänavanurga kohviku ees peatus naine.Kõhn, küürus, kulunud kleidis ja vanades tossudes.Nägu
Pood sumises nagu mesilastaru.Laupäev, riiulid täis, kärud põrkusid vahekäikudes, värske leiva ja kohvi lõhn segunes laste naeruga.Kassajärjekord oli pikk — keegi vaatas närviliselt kella, keegi rääkis telefoniga. Rahva
Restoran „Le Marelle“ peeti linna üheks parimaks – lumivalged laudlinad, pehme valgus, pianist nurgas ja ettekandjad, kes liikusid peaaegu hääletult.Amelia tuli sinna koos sõbrannadega – Sophie ja Lauraga.Kõik
Vihm sadas lakkamatult.Tilgad trummeldasid katusel, voolasid mööda aknaid alla, purunesid trepil.Majas lõhnas kalli kohvi, parfüümi ja uue elu järele, mida Lukas pidas oma võiduks. „Ma olen otsustanud,“ ütles
Hommik algas aeglaselt.Päike puudutas alles katuseid, õhk oli värske, lõhnas märja mulla ja korstnast tuleva suitsu järele.Teel, mis veel kastest säras, kõndis mees ja märkas äkki — vana
Ta oli siis lihtsalt poiss — umbes kaheksa-aastane, kõhn, sassis juustega ja katkise seljakotiga.Päev oli soe, kuid veidralt kurb.Päike vajus juba katuste taha, pikad varjud langesid teele.Poiss tuli
Hommik oli selge ja soe.Päike tõusis aeglaselt vana õunaaias, ja õhus hõljus märja rohu, mündi ja millegi kergelt magusa lõhn – nagu lapsepõlvemälestus, mida ei saa tagasi tuua.Anna
Mägedes kulgev tee nõudis alati ettevaatust.Michael sõitis üksi – vana džiipe, tolmune mägitee, tühi kuru. Ta oli tulnud ärireisilt tagasi, ei tahtnud kiirustada ja pööras kõrvale teele, kus
Hommik oli tavaline: hall taevas, kohvilõhn kioski juurest, lombid pärast vihma.Martin seisis bussipeatuses, käes portfell ja paberist kott võileibadega. Särk oli pingul, krae pigistas, kaenla all niiske –
2024. aastal nimetati üks saksa mees planeedi kõige nägusamaks ja karmimaks meheks – ja mitte ainult oma sarmikuse pärast. Tema nimi on Harald Glöckler ja tema nägu on