Tom elas üksi vaikses korteris väikese pagariäri kohal. Koht polnud luksuslik, kuid see oli tema oma – hubane, tuttav, ettearvatav. Öösiti armastas ta diivanil lamada, oma telefoni sirvida ja lasta end uinutada nõrgal värskelt leiva lõhnal, mis tõusis altpoolt.
Seepärast märkas ta seda kohe.
Ühel õhtul, kui ta diivanil pikali lamas, langes tema pilk laele. Ja seal, pehme lambivalguses, nägi ta seda: ühe palja jala jälje.
Mitte plekki, mitte jälgi. Selge, tolmune inimese jala jälg.
Lael.
Tom kortsutas kulmu ja tõmbas tooli lähemale. Ta puudutas jälge – see oli ehtne. Tolm kleepus tema sõrmedele. Aga ülakorrusel ei olnud naabreid. Tema kohal oli ainult katus.
Ta ütles endale, et see ei tähenda midagi. Võib-olla oli see tema kujutlusvõime mäng, jääk paljude aastate tagusest remondist. Ta läks murelikult magama.
Järgmisel ööl ilmus veel kolm.
Väikesed, tolmused jäljed, mis moodustasid joone.
Järgmisel ööl oli neid juba seitse.
Need ulatusid üle tema lae, justkui keegi oleks seal edasi-tagasi kõndinud – ei, justkui keegi oleks seal elanud.
Tom ei saanud seda enam ignoreerida. Ta helistas oma majaomanikule, kes vandus, et pööning oli olnud aastaid suletud. „Seal ei saa kedagi olla,” kinnitas majaomanik. Aga Tom teadis, mida ta oli näinud.
Iga hommik oli neid üha rohkem.
Ta üritas neid ära pühkida. Aga jäljed ilmusid uuesti – värsked, selged, justkui keegi oleks vaid paar tundi tagasi paljajalu tolmu peal kõndinud.
Ja siis saabus öö, mil ta ei saanud magama jääda. Ta lamas unetult ja vaatas üles. Kell 2:47 hommikul kuulis ta seda.
Kriuks.
Veel üks.
Pehmed, ühtlased sammud otse tema voodi kohal.
Tema süda hakkas kiiremini lööma. „Hei?” sosistas ta.
Sammuid ei kuulnud enam.
Pikka aega valitses toas vaikus. Siis, mis tundus võimatuna, hakkasid jäljed laes paljunema – üks järgi teise, justkui käiksid nähtamatud jalad sel hetkel tema kohal.
Tom hüppas värisedes voodist üles. Ülejäänud öö ta peaaegu ei maganud.
Aga järgmisel hommikul nägi ta midagi, mis sundis teda peaaegu igaveseks lahkuma.
Jäljed ei olnud enam ainult laes.
Nad hakkasid seinu mööda alla ronima.
Päev päevalt ronisid nad üha madalamale – tolmused inimjalajäljed, mis lähenesid põrandale. Lähenesid talle.
Meeleheitel helistas Tom õele ja palus tal tulla ja ise vaadata. Ta saabus õhtul, skeptilise suhtumisega. Aga kui ta majja astus ja üles vaatas, muutus ta nägu kahvatuks.
„Tom… need on värsked. Tolm pole veel isegi settinud.”
Sel ööl jäi ta tema juurde. Nad lamasid koos unetult ja vaatasid. Kell 3 öösel naasid kriginad. Sammud kostsid aeglaselt, justkui tahtlikult. Ja siis nad nägid seda.
Paljasjalgne jälg kujunes nende silme all.
Tolm liikus, kogunes ja jättis jälje laele. Siis veel üks. Ja veel üks.
Tema õde haaras ta käest. „Tom, need ei liigu enam risti.“
Ta oli õigus.
Jäljed ei liikunud enam horisontaalselt.
Nad liikusid otse alla – otse tema voodi poole.
Ja viimane asi, mida Tom mäletas enne teadvuse kaotamist, oli täisväärtusliku inimese jala kuju, mis oli vastu seina surutud… varbad painusid, nagu ta üritaks sellest läbi minna.
