Vanades majades asuvatel korteritel on sageli midagi sellist, mida uusehitistest raske leida – kõrged laed, suured aknad, põnevad detailid ja oma ajalugu. Selle 74-ruutmeetrise kolmetoalise korteri puhul olid suureks plussiks ka kaks rõdu ja avarad vaated. Sisemus vajas aga põhjalikku värskendust.
Veel mõned aastad tagasi valitses siin paljudele tuttav niinimetatud vanaema remont. Seintel oli pleekinud tapeet, parkett oli aastatega kulunud, kohati koorus põrandalt linoleum ning köögimööbli fassaade oli püütud värskendada isekleepuva kilega.
Korteri omanik on ametilt disainer ning tema eesmärk polnud vana interjööri lihtsalt kõige moodsama vastu välja vahetada. Ta soovis säilitada kodu ajaloolise iseloomu, kuid kohandada selle tänapäevaseks ja mugavaks elamiseks.
Seetõttu ei lennanud remondi käigus prügikasti sugugi kõik vanad esemed. Omanik otsis juurde ka mööblit, millel oleks oma lugu. Nii jõudsid korterisse näiteks 1920. aastatest pärinevad toolid ning sugulastelt saadud 1960. aastate kiiktool.
Just vana ja uue segamisest kujunes kogu kodu üks olulisemaid kujundusvõtteid. Tulemus ei meenuta steriilset näidiskorterit, vaid pigem aastakümnete jooksul kujunenud kodu, kus iga ese näib olevat teadlikult valitud.
Oluline roll on värvidel. Tavapäraste valgete seinte asemel kasutati interjööris ookrit, terrakotat, oliivrohelist, halli, musta ning erinevaid pruune ja sügavkollaseid toone. Sama värvimaailm kordub erinevates tubades, sidudes kogu korteri üheks tervikuks.
Esikus aitavad ruume eristada erinevad põrandamaterjalid. Plaaditud ala sobitati terrakotatoonides seintega, samas kui peaaegu kolme meetri kõrgused laed säilitavad vanale majale omase avaruse.
Ühe kõige julgema muutuse sai köök. Omanik, kes eelistab muidu heledaid ja piimjaid toone, loobus seekord turvalisest valikust ning otsustas punakaspruuni alatooniga oranži kasuks. Koos ülejäänud sisustusega loob see sooja ja vintage-hõngulise terviku.
Suure muutuse tegi läbi ka elutuba. Vana klassikalise akna ja rõduukse asemele tekkis panoraamaken, mis laseb ruumi rohkem päevavalgust ning avab väljavaate. Tänu sellele mõjub tuba visuaalselt avaramana.
Elutoa sisustus on paindlikult lahendatud. Söögilauda saab vajadusel köögi ja elutoa vahel ümber paigutada, ilma et ruumi üldine kompositsioon sellest kannataks.
Magamistoas taastati samuti täielikult varasemalt väsinud üldmulje. Kulunud põranda ja vananenud viimistluse asemel valmis rahulik, hubane ning läbimõeldud ruum, kus vintage-detailid sobivad kokku tänapäevaste lahendustega.
Omaette karakter on kabinetil, mille kujunduses võib märgata tugevat 1970. aastate mõjutust. Selle asemel, et retroelemente varjata, muudeti need teadlikult interjööri osaks.
Ka vannituba ei jäänud ülejäänud korteri julgele värvivalikule alla. Seal kasutatakse tumepunaseid, halle ja hallikassiniseid toone. Praktilisuse eest hoolitseb mahukas kapp, kuhu mahuvad rätikud, voodipesu ja muud vajalikud esemed.
Lõpptulemust vaadates on raske uskuda, milline korter enne remonti välja nägi. Omanik ei püüdnud selle minevikku kustutada, vaid kasutas seda uue interjööri lähtepunktina.
Nii sündis kodu, kus vana maja iseloom, eri kümnenditest pärit mööbel, tugevad värvid ja tänapäevane mugavus eksisteerivad kõrvuti. Kõige paremini tuleb muutuse ulatus esile just enne ja pärast fotosid võrreldes.
