Anna ei oodanud sel päeval midagi ebatavalist. Ukse lävel oli lihtne pappkarp, ilma kleebiste, saatja nime ja isegi tagasisaatja aadressita. Ainult tema aadress oli korralikult käsitsi kirjutatud.
Ta arvas, et see on viga, kuid uudishimu võitis. Kast oli kerge, suletud vana, kolletunud kleeplindiga. Kui Anna selle avas, oli sees vana plüüshüppaja – pleekinud, veidi rebenenud kõrva ja tuttava lõhnaga.
Ta hing jäi kinni.
See oli tema jänes. See, millest ta lapsepõlves ei lahkunud. See, mis kadus kakskümmend aastat tagasi, kui ta vanematega tuli pärast tulekahju kiiresti kolida. Siis ta nuttis nädalaid ja ema ütles, et mänguasi põles ära.
Aga nüüd lamas see tema ees. Puhas, nagu oleks just pestud.
Anna võttis mänguasja kätte – ja seest kostis mingi kahin. Õmbluses oli korralik õmblus, mitte see, mis varem oli olnud. Ta lõikas kanga ettevaatlikult kääridega lahti ja võttis välja väikese kokku keeratud paberitüki.
Sellele oli kirjutatud:
„Ma hoidsin seda sinu jaoks. Sa unustasid, aga mina mitte.“
Ilma allkirjata. Ilma kuupäevata.
Anna käed hakkasid värisema. Ta helistas vanematele, aga nemad kinnitasid, et midagi ei saatnud. „See on ilmselt mõni naaber, kes nalja teeb,” ütles isa. Aga tema mälestustes ei olnud kedagi, kes oleks sellest jänesest teadnud.
Öösel ei saanud Anna magada. Ta pani mänguasja öökapile ja ärkas mitu korda üles – talle tundus, et jänes oli pea teise poole pööranud.
Hommikul otsustas ta vaadata videovalve kaamera salvestust. Salvestus oli lühike: keegi jättis pakendi maha ja läks minema. Inimene oli kapuutsiga, nägu oli eristamatu. Aga kõige kummalisem oli see, et salvestusel puudus aeg. Süsteem lihtsalt ei salvestanud pakendi kohaletoimetamise hetke.
Sellest ajast peale hoiab Anna mänguasja lukustatud kastis. Mõnikord tundub talle, et öösel kostab kastist kerge kahin – justkui keegi seal sees liiguks.
Ta ei ole kindel, kes pakendi saatis – kas inimene minevikust või keegi, kes mäletab siiani tüdrukut, kes kaotas oma jänese.
