Päike seisis kõrgel, õhk väreles kuumusest. Suvi oli täies hoos — laisk, aeglane, tihe nagu mesi. Anna pani veekeetja tulele, Maria nokitses aia ääres lillede kallal. Kõik oli nagu alati: mesilased sumisesid, kukk kirest naabriõuel, kass lebas aknalaual.
Ainult Bruno ei tulnud hommikusöögile.
Tavaliselt oli ta esimene, kes ilmus — raskelt sammudes üle õue, rõõmsalt haukudes ja tobeda rõõmuga silmades. Aga täna oli vaikne.
Liiga vaikne. Algul arvas Anna, et ta lihtsalt magab kuskil varjus, kuuri taga. Kuid siis ta kuulis heli. Tuhmi, kähedat — nagu keegi lämbuks. Mitte haukumine. Mitte oigamine. Midagi muud.
Anna tardus. Maria tõstis lillepeenrast pea. Ja mõlemad said aru — midagi oli valesti.
— Bruno! — hüüdis Anna.
Vastust ei tulnud.
Heli kordus. Lähemal. Nagu oleks keegi maa all liikunud.
Nad vaatasid teineteisele otsa. Anna läks mööda rada, kus rohi ulatus peaaegu põlvini. Kuumus oli paks, õhk värises, nagu loodus ise hoiaks hinge kinni. Ja äkki rohi… hakkas lainetama. Aeglaselt. Raskelt.
Maria tardus aia ääres. Anna vaatas, uskumatult silmi hõõrudes. Rohi liikus — nagu midagi tohutut roomaks selle all.
— Maria… — sosistas ta.
Ja siis ilmus rohust midagi. Paks, päikese käes läikiv keha. Nahk mustritega, nagu metallist ja söest maalitud. Liikumine — sujuv, kuid raske.
Külm hingus, nagu maa ise sisistaks.
Naistel jäid jalad seisma. Anna süda peksis kurgus. Ta oli varemgi madusid näinud, kuid mitte selliseid. See polnud lihtsalt loom — see oli midagi muud. Keha liikus mööda rohtu, ja selle all… miski liikus eraldi.
Anna karjatas. Ta haaras vana rehvi aia äärest. Maria, sõnagi lausumata, tõmbas kätte luua.
Nad tormasid ettepoole. Mõtlemata, mõistmata. Ainult metsiku hirmuga, mis ei küsi, kas sa teed õigesti.
Karjed, sahin, kolin. Rehad lõid rohtu, õhku, libedat nahka. Madu sisistas, väändus, libises kõrvale. Tolm tõusis sammasena. Päike pimestas, käed värisesid, aga nad ei peatunud.
Keegi naaber piilus värava vahelt, keegi karjus — aga vanaemad ei kuulnud enam midagi. Sel hetkel eksisteeris nende jaoks vaid üks asi —
see rohi, see vari, see õudus, mis hingas otse nende ees.
Ja siis — liikumine.
Madu tõmbus järsku pingule, justkui rõngad sulguksid. Selle alt kostis heli. Kähe, katkendlik.
Elus.
Anna astus tagasi. Maria surus käe rinnale.
Mao keha värises, nagu miski võitleks selle sees.
Ja hetke pärast see pöördus. Tohutu pea tõusis rohu kohale, silmad — nagu kaks tumedat õlitilka — sädelesid päikese käes.
Ja siis, äkki, kogu jõuga, paiskas madu oma lõuast midagi maapinnale.
Naised karjatasid.
Rohus, tolmu sees, lebas Bruno. Nende armastatud koer. Märg, jõuetu, täis rohtu ja tolmu. Mao suust rippus õhuke süljeniit, mis säras päikesevalguses.
Sekund hiljem ta roomas tagasi, kadudes rohtu. Aeglaselt, justkui sulades kuuma õhku.
Anna jooksis koera juurde. Bruno hingas. Raskelt, kähedalt, aga hingas. Ta silmad avanesid veidi, ta vingus vaikselt ja toetas pea Anna põlvedele.
Ja eemal, aia taga, rohi liikus veel kaua — nagu kuskil maa all, sügaval, miski väga iidne ja näljane pööraks end oma urus.
