Meri lõhnas soola ja raua järele.
Õhk oli jahe ja tihe ning hingamine muutus valgeks auruks.
Owen seisis vees kuni pahkluudeni ja vaatas ette — poi’de suunas, mürasse, nende poole, kes juba end soojaks tegid. Tema kõrval seisid sportlased ühesugustes kalipsodes — tema nägi nende seas võõras välja: vanem, raskem, proteesiga, mis päikese käes helkis.
„Valmis?“ hüüdis üks vabatahtlik.
„Ei,“ muheles ta. „Aga ma alustan ikkagi.“
Start käis nagu püssipauk. Kõik tormasid ettepoole — pritsmed, müra, hingamine, järsk külmus.
Tema läks vette viimasena. Võttis aega, kuni keha harjus raskusega. Protees libises, segas, vesi valgus manseti alla — aga ta ujus. Mitte ilusti, mitte kiiresti — lihtsalt ühtlaselt.
Iga käetõmme oli nagu lubadus: ära peatu.
Ta mõtles, kui palju aastaid oli ta merd vältinud. Pärast õnnetust ei suutnud ta vett vaadata — see tuletas liiga palju meelde, et kunagi oli kõik teistmoodi: jalad, kiirus, vabadus. Kõik peale selle jonnakuse, mis oli jäänud.
Distantsi keskel hakkas teda tagasi tõmbama. Tuul tugevnes, lained tõusid, lihased põlesid.
Peast käis läbi mõte: Ma oleksin võinud ju mitte tulla. Keegi ei vaja seda.
Ja siis ta kuulis seda — kaugelt, kaldalt — naise häält:
„Jõua, issi! Veel natuke!“
Ta ei uskunud seda algul. Aga hüüd kordus. Ja süda tõmbus kokku — see sama hääl, mis aasta tagasi kutsus teda uuesti proovima.
Tütar. Ta oli siiski tulnud.
Ta ei vaadanud tagasi — lihtsalt ujus edasi. Aeglaselt, nii hästi kui suutis, aga lõpuni. Kui ta astus liivale, värisesid ta jalad. Vabatahtlikud plaksutasid, keegi filmis telefoniga. Aga tema nägi ainult teda — eredas jopes, silmad märjad.
Ta jooksis isa juurde ja kallistas teda, hoolimata külmast veest ja liivast.
„Ma teadsin, et sa saad hakkama,“ ütles ta.
Ta hingas sügavalt välja ja naeratas.
„Ma polnud kindel. Aga siis kuulsin, et sa hüüdsid.“
Hiljem, kui nad istusid rannas, võttis ta proteesi ära ja pani selle kõrvale. Päike loojus juba, meri sahises rahulikult.
„Noh,“ ütles ta vaikselt, „järgmisel korral läheme koos?“
Tütar noogutas.
Ja sel hetkel ei tundunud meri enam üle pika aja külm.
