Vanaisa istub pulmas ega tunne kedagi ära, kuid mingil põhjusel ei suuda ta pilku pruudilt pöörata

Pidupäev oli kestnud juba paar tundi. Muusika, naer, klaaside kõlin.
Harold istus veidi eemal, akna ääres. Tema pintsakul oli valge roos, käsi värises, kui ta tõstis klaasi huultele. Ta ei teadnud, kelle pidu see oli, ei tundnud nägusid ära ega mõistnud, miks kõik olid nii ilusad ja rõõmsad.
Aga ta tundis — see päev on tähtis.

Vahel keegi tuli tema juurde, ütles midagi hellalt, puudutas õlga. Ta noogutas, naeratas, kuid sisimas oli tühi — nagu tuba, kus pole ammu keegi elanud.

Laval seisis tüdruk valges kleidis. Juuksed — nagu päikesekiired, käed värisesid ärevusest. Ta rääkis armastusest, kodust, perest.
Harold vaatas ja mõtles: kui ilus ta on.

Kui tema juurde tuli keskealine naine ja sosistas:
— Isa, see on Ellie. Sinu lapselaps. Täna on tema pulmapäev,
ta naeratas viisakalt, justkui nimi ei tähendaks talle midagi.
— Ellie… Kui ilus nimi.

Ta pööras pilgu uuesti akna poole. Sealpool — tulukeste valgus, õhtuse aia sumin, jasmiini lõhn. Kõik hägustus.
Ta kuulis muusikat, aga ei tundnud selles enam mõtet. Maailm oli udune, nagu vana foto, millelt näod on kustunud.

Siis algasid tantsud. Inimesed keerlesid, keegi naeris, keegi nuttis. Ellie läks mööda, peatus tema kõrval.
Ta istus maha, võttis õrnalt ta käe.
— Aitäh, et tulid, vanaisa.
Harold vaatas teda.
— Ma ei ole kindel, et… ma peaksin siin olema, — ütles ta vaikselt.
— Peaksid küll, — naeratas ta. — Sa oled alati minuga olnud.

Tema hääl oli pehme, tuttav. Nagu meloodia teisest ajast.
Ja äkki — nagu valgusklõps — ta mäletas:
märg lumi, väikesed kindad, tüdruk, kes tirib teda käest ja naerab. „Kii-re-mini, taat! Mina jõuan enne koju!“
Soojus. Hääl. Naer.

Ta vaatas Elliet uuesti — nüüd päriselt.
— Ellie… mu väike tüdruk. —
Silmad lõid särama, huuled värisesid kergelt. — Sa oled suureks kasvanud.
Ta ei vastanud. Lihtsalt pani põse vastu tema põske.

Hetke pärast pööras Harold pilgu jälle kõrvale. Mälu hakkas hajuma — kiiresti, nagu vesi sõrmede vahelt.
Aga sellest hetkest piisas.
Ta jättis meelde: valge kleidi, valguse ja tema hääle, mis kõlas nii, nagu kutsuks koju.