Kõrgus — neli tuhat meetrit.
Õhk lõhnas metalli ja päikese järele. Edward seisis avatud luugi juures, sõrmed rihmast kinni klammerdunud, süda lõi ühtlaselt, kuid liiga tugevalt.
Instruktor hüüdis midagi nagu „valmis?“, kuid tuul neelas sõnad.
Ta noogutas.
Ja astus.
Maailm pöördus pea peale. Müra kadus. Oli ainult õhk — tihe nagu vesi. Külm põletus näol, kõrvad helisesid.
Ta langes. Alguses kiiresti, siis justkui aeglasemalt. Päike muutus jooneks, maa — roheliseks täpiks, mis iga sekundiga kasvas.
Ta tõmbas rõngast.
Üks kord.
Teine kord.
Mitte midagi.
Paanika ei tulnud kohe. See justkui seisis kõrval ja ootas.
Ta tõmbas uuesti — tulutult. Rihm lõi üle õla.
Maa lähenes, heli tugevnes, keha muutus samaaegselt raskeks ja kergeks.
Ja äkki — vaikus.
Kõik peatus. Õhk muutus tihedaks, läbipaistvaks.
Ta sai aru, et ei hinga, kuid ei lämbu ka.
Tema ees — valgus, soe ja rahulik.
Mälu hakkas tagasi tulema mitte karje, vaid sosinaga.
See hüpe — ta oli seda juba näinud. Palju kordi. Unes.
Iga kord oli kõik sama: hirm, õhk, maa. Ja iga kord sama mõte: seni kuni sa kukud, oled elus.
Ta naeratas.
Mitte hullusest, vaid rahust.
Langemine muutus äkitselt lennuks. Taevas võttis ta vastu nagu oma.
Siis ta ärkas.
Higi kaelal, külm padi, hingamine katkendlik, kuid elus.
Ta lamas pimeduses, kuulates, kuidas süda leiab taas oma rütmi.
Öökapil — eile ostetud hüppepilet.
Ta vaatas seda kaua ja rahulikult.
Ja sosistas, justkui vastates oma unenäole:
— Veel mitte.
