Hommikust saadik sadas lund — mitte tugevalt, kuid visalt.
Valge, vaikne, nagu ütlemata mõte.
Marta seisis akna juures, hoidis käes vana salli ja mõtles, mis mõte sel on, kui see tuleb niikuinii varsti ära võtta.
Köögis undas veekeetja, kell tiksus liiga valjult.
Maja tundus suur, külm ja võõras — justkui oleks ta ammu valmistunud teda lahti laskma.
Koputus uksele.
— Emme, oled valmis? — Sophie seisis ukseavas, sulejopes ja õrna naeratusega.
— Jah, — vastas Marta, silmad maas. — Pean vaid mantli kinni panema.
Ta ei küsinud, kuhu nad lähevad. Ei tahtnud vastust kuulda.
Autos lõhnas kohvi ja pakase järele.
Väljas oli kõik valge.
Nad sõitsid vaikides.
Raadio sosistas uudiseid, lumi trummeldas vastu klaasi, rehvid krudisesid lumel.
Sophie vaatas aeg-ajalt ema poole, aga Marta istus vaikselt, käekott süles — justkui oleks seal kõik, mis elust alles jäänud: pass, rohud ja vana fotoalbum.
— On sul mugav? — küsis Sophie.
— Jah, — vastas Marta vaikselt.
Ja jälle vaikus.
Tee viis linnast välja.
Tänavavalgustid jäid selja taha, majad hõrenesid.
Marta vaatas aknast välja — väljad, metsad, üksikud sildid.
„Hooldekodu,“ mõtles ta. „Võib-olla on seal ilus. Puhas. Vaikne. Inimesed nagu mina.“
Ja äkki polnud enam hirmu — ainult nukrus, et pikk elu võib lõppeda ilma hüvastijätuta.
Sophie keeras kitsale teele, kus lumi oli paks.
— Veidi veel, — ütles ta.
Marta noogutas. Tema sõrmed olid valged käekoti sangast kinni hoides.
Kui auto peatus, valitses vaikus.
Nende ees seisis maja. Mitte hooldekodu. Väike, puidust trepiga ja akendel jõulutuled.
Korsten suitses, aknalaual seisis savipotte.
— Kus me oleme? — küsis Marta, uskumatult.
Sophie astus välja ja avas talle ukse.
— Sa mäletad seda maja, kus sa üles kasvasid? — ütles ta. — Ma leidsin selle.
Marta tardus.
— Leidsid?
— Jah. See seisis tühjana. Ma ostsin ja tegin korda. Meile.
Marta astus sammu edasi. Lumi krudises jalgade all.
Ta vaatas tuttavat treppi, vana väravat, koorunud käsipuud — ja mõistis, et see pole lihtsalt maja.
See on tagasitulek.
Õhk lõhnas puidu ja rooside järele — nagu lapsepõlves.
Sophie astus ligi ja võttis ta käest.
— Ma arvasin, et sa tahaksid olla seal, kus kõik algas. Mitte võõraste seas. Minuga.
Marta ei vastanud kohe.
Siis ta naeratas — väsinult, kuid siiralt.
— Ma arvasin, et sa viid mind hooldekodusse.
Sophie naeris tasa, peaaegu sosinal.
— Ei, ema. Ma tõin su lihtsalt koju.
