Kevadvihm sadas vaikselt, justkui haletseks linna.
Tilgad jooksid mööda jaama aknaid, inimesed kiirustasid, kotte rinnale surudes – igaüks oma maailmas, oma mõtetes.
Kõige kaugemal platvormil, kus rong peatus vaid kord päevas, lamas naine.
Rase.
Vanas mantlis, katkise alläärega ja määrdunud tossudes.
Selja all kartong, pea all kott.
Kõrval plastpudel veega ja vana rätt, millega ta püüdis tuule eest kõhtu katta.
Tema nimi oli Nora, aga keegi ei teadnud seda.
Kõik lihtsalt möödusid.
Mõni pööras pilgu kõrvale, mõni kiirendas sammu.
Ta ei palunud raha. Ta sosistas vaid:
„Tasa, pisike… kõik on hästi… veel natuke…“
Rong lähenes – pikk, raske, vihmapiisad põrkusid metallile.
Juhi kabiinis kummardus Peter, vedurijuht, ettepoole ja märkas kuju.
Naine, kes ei liikunud, istus märjal betoonil, kõht kahe käega haaratud.
Ta vajutas pidurit, ja kui rong peatus, jooksis ta välja.
„Hei! Kas teiega on kõik korras?“ hüüdis ta.
Nora tõstis pilgu.
Tema silmad olid väsinud, punetavate soontega, kuid elus.
„Kõik on korras… lihtsalt natuke väsinud,“ ütles ta ja püüdis naeratada.
Peter võttis kindad käest ja laskus tema kõrvale.
Ta ei teadnud, mida öelda – ta lihtsalt vaatas teda: sassis juukseid, värisevaid käsi, kõhtu, mis külmast võpatas.
Siis ta läks tagasi rongi.
Minuti pärast tuli tagasi – termos ja tass käes.
Ta valas kuuma teed, aur tõusis ja segunes vihma lõhnaga.
„Joo,“ ütles ta tasa.
Naine võttis tassi mõlema käega ja vaatas teda kaua.
„Ma arvasin, et sa kõnnid ka lihtsalt mööda,“ sosistas ta.
Peter noogutas ja pani oma jaki talle õlgadele.
Peagi tulid teised – kogu vahetus.
Rongijuhid, dispetšerid, konduktorid.
Üks tõi teki, teine kuivad riided, keegi leiva ja banaani, keegi apteegikomplekti.
Reisijad akendes jäid vaatama, kuidas viis meest ja kaks naist seisid vihmas, kattes kodutut naist, kes esimest korda ammu enam ei värisenud.
Üks ulatas käe:
„Tule sisse, seal on soe.“
Ta puhkes nutma. Vaikselt.
Pisarad segunesid vihmaga, tee tema käes veel aurus.
Järgmisel päeval viidi ta varjupaika.
Peter käis tal iga nädal külas.
Ja kuu aja pärast, kui Nora poja sünnitas, pani ta talle nimeks Lukas – jaama järgi, kus esimest korda keegi tema pärast peatus.
