Küünal seisis riiulil — paks merevaigukollane klaas, kuldne kaas, korralik silt: Warm Fig & Cedarwood.
Ma ostsin selle väikesest nurgapoest, kuhu astusin lihtsalt tuule ja vihma eest varjule.
Müüja — tedretähnidega tüdruk väsinud häälega — ütles:
„Võtke see. See teeb kodu soojaks, isegi kui olete üksi.“
Ma naeratasin, noogutasin ega hakanud seletama, et just seda ma kavatsesingi teha — luua soojust sinna, kus seda polnud.
Õhtul oli kõik paigas: muusika, vaikne vihm akna taga, klaas veini, märgade tänavate lõhn, kass aknalaual.
Ma süütasin küünla ja leek võbeles pehmelt, nagu hingaks. Õhk muutus tihedaks, magusaks — viigimarjad, puit, veidi suitsu.
Ma panin mängima vana esitusloendi — selle, mida Emma ja mina kuulasime oma tudengikorteris.
Siis oli meil madrats põrandal, tee purkides ja usk, et kõik alles algab.
Emma helistas just siis, kui ma küünlast pilti tegin.
„Noh, kuidas elad, Mia?“
„Täna otsustasin, et väärin hubasust,“ vastasin. „Ostsin küünla. Õhkkonna jaoks.“
„Küünlad on ohtlikud,“ naeris ta. „Mäletad, kui meil kass põlema läks?“
„Ära meenuta,“ mühatasin. „Ma kardan nüüd tikkegi süüdata.“
Me rääkisime tühiasjadest — tööst, meestest, sügisest, mis jälle liiga kiiresti tuli.
Ma läksin kööki pleedi võtma, jättes küünla aknalauale.
Kass jälgis leeki loiult, saba aeglaselt liigutades.
Kui tagasi tulin, rääkis Emma parajasti kohtingust.
Ma istusin diivanile, mässisin end pleedi sisse ja märkasin, et valgus võbeles kummaliselt.
„Oota,“ ütlesin, pöörates pead.
Tuli puudutas juba kardinat.
Leek kasvas, justkui keegi oleks sellele elu sisse puhunud.
Ma viskasin padja, ajasin veini ümber, kass jooksis voodi alla.
Kõik kestis vaid sekundeid — sähvatus, suits, südame põrin kõrvus.
Siis — vaikus.
Tuba lõhnas suitsu ja viigimarjade järele.
Ma seisin keset tuba, padi käes, veiniplekid põrandal, ja hakkasin äkki naerma.
Telefon oli endiselt ühendatud.
„Mia, mis toimub?!“
„Õhkkond,“ ütlesin naerdes. „Ma lihtsalt… lõin liiga palju hubasust.“
Me mõlemad naersime, kuigi tuba nägi välja nagu lahinguväli.
Ma läksin akna juurde küünalt kustutama.
Leek põles rahulikult, ühtlaselt, nagu poleks midagi juhtunud.
Ma tõstsin purgi — ja nägin põhjas, hämaras valguses, väikest kirja:
„Neile, kes vajavad pisut kaost, et tunda end elavana.“
Ma tardusin.
Seda lauset polnud seal siis, kui ma küünla ostsin.
Ma hingasin välja ja vaatasin kuldset leeki.
„Noh,“ ütlesin vaikselt, „näib, et sa tead täpselt, kuidas õhkkond töötab.“
