Kõne ühendati peaaegu kohe.
Anna ei pööranud hetkekski pilku Danielilt.
„Mul on vaja politseid minu aadressile.“
Tema ämm puhkes naerma.
„Issand küll, kas te kuulete, mida ta teeb?“
Danieli näole ilmus taas enesekindel naeratus.
„Mitte keegi ei usu sind.“
Anna ei vastanud.
Ta asetas telefoni lihtsalt lauale.
Esimest korda üle pikkade aastate ei tundnud ta hirmu.
Viisteist minutit hiljem kõlas uksekell.
Kaks politseinikku astusid sisse.
Õhkkond muutus silmapilkselt.
Vivian püüdis kohe olukorra enda kontrolli alla võtta.
„Õnneks te tulite. See naine keeldub minu majast lahkumast.“
Politseinik vaatas talle otsa.
Seejärel pöördus Anna poole.
„Kes on selle korteri omanik?“
Vivian vastas enne kedagi teist.
„Muidugi minu poeg.“
Anna naeratas.
Ja avas ühe sahtli.
Ta võttis välja ümbriku.
Asetas selle politseinike ette.
Daniel kortsutas kulmu.
„Mis see on?“
Naine ei vastanud.
Politseinik luges dokumendid läbi.
Seejärel vaatas uuesti Danieli poole.
„Härra, selle korteri ainuomanik on teie abikaasa.“
Järgnenud vaikus oli kõrvulukustav.
Vivian naeris närviliselt.
„Ei, ei. Kindlasti on tegemist eksitusega.“
Politseinik pööras paberid tema poole.
„Siin ei ole mingit eksitust.“
Naise nägu muutus hetkega kahvatuks.
Daniel jäi liikumatult seisma.
Nagu oleks ta kuulnud midagi täiesti arusaamatut.
„Mida tähendab, et see kuulub talle?“
Anna tõusis aeglaselt püsti.
„Mu isa ostis selle korteri enne, kui ma sinuga kohtusin.“
Mees vaatas teda sõnatult.
„Ei…“
„Jah.“
Tema hääl oli rahulik.
„Ja abielueelne leping, mille sa allkirjastasid, kaitseb seda täielikult.“
Vivian vajus aeglaselt toolile.
Kõik värv oli tema näost kadunud.
„Siis tähendab see, et…“
Anna vaatas talle otsa.
„See tähendab, et see ei ole teie kodu.“
Politseinikud vahetasid pilke.
Seejärel pöördus üks neist Danieli poole.
„Meil on ka avaldus füüsilise vägivalla kohta.“
Mehe süda hakkas nähtavalt kiiremini lööma.
Seda oli näha.
Anna osutas oma põsele.
See oli endiselt punane.
Ja kogu juhtum oli salvestunud söögitoa turvakaamerale.
Kaamerale, mille Daniel ise aasta varem paigaldas.
„Turvalisuse huvides.“
Olukorra iroonia oli peaaegu naljakas.
Politseinikud vaatasid salvestise läbi.
Ja sellega oligi kõik otsustatud.
Vähem kui tunni pärast pakkisid Daniel ja tema ema kiirustades oma asju.
Vivian nuttis.
Karjus.
Ähvardas.
Kuid enam ei kuulanud teda keegi.
Daniel jäi hetkeks uksele seisma.
„Anna…“
Naine ei vaadanudki tema poole.
„Sa ei kujuta ette, kui väga sa seda kahetsema hakkad.“
Siis pöördus Anna ümber.
Ja naeratas.
Esimest korda sel õhtul.
„Ei.“
Tema hääl oli kindel.
„Sina ei kujuta ette.“
Uks sulgus.
Ja vaikus tuli tagasi.
Aga seekord ei olnud see hirmu vaikus.
See oli vabaduse vaikus.
Mitu kuud hiljem seisis Anna samal rõdul.
Vaadates linna tulesid.
Korter oli lõpuks vaikne.
Tema oma.
Nagu see oli alati olnud.
Ja siis meenus talle lause, mida talle tol õhtul karjuti.
„Kao minu majast välja!“
Ta naeratas.
Sest lõpuks ei olnud nende suurim viga mitte see, et nad teda alahindasid.
Nende suurim viga oli see, et nad unustasid, kellele see kodu tegelikult kuulus.
