Savana värises kuumusest.
Õhk oli tihe ja raske nagu mesi, maa lõhnas tolmu ja päikese järele.
Lõviemand lamas akaatsiapuu varjus, uinus kergelt, kuulas, kuidas ta poeg mängis läheduses — veeres rohus, püüdis oma saba, urises naljakalt, nagu matkides suuri lõvisid.
Ta tõstis laisalt pea, vaatas teda ja sulges taas silmad.
Kõik oli rahulik.
Liiga rahulik.
Linnud vaikisid.
Isegi tuul seisis.
Lõviemand tõusis, kõrvad liikusid.
Siis ta nägi seda — taevas miski sähvatas. Väike täpp, aga liikus liiga kiiresti.
Hõbedane helk — ja siis, lõikav vile.
Pistrik. Suur, täiskasvanud, terav nagu nool.
Ta sööstis alla — otse tema poja poole.
Lõvipoeg tõstis pea ja hetkeks peegeldus tema silmades taevas — hele, hirmus, otse tema poole lendav.
Ta ei mõelnud.
Ta sööstis.
Keha teadis, mida teha.
Tolm tõusis, küüned kriimustasid maad.
Viimasel hetkel kattis ta pojukese oma kehaga.
Õhk plahvatas helist — tiivad, karje, tolm, põletav päike.
Pistrik lõi — aga mitte väikest.
Teda.
Küüned rebisid õla, nahk põles.
Ta möirgas — mitte valust, vaid raevust.
Ühe käpaliigutusega paiskas ta ründaja kõrvale.
See kukkus tuhmi heli saatel rohtu, lõi paar korda tiibadega — ja lendas minema, nagu vari, mis valguses hajub.
Lõviemand hingas raskelt, hoides poega enda vastas.
Ta oli elus.
Süda tagus tema käpa all — kiiresti, kuumalt.
Ta limpsis teda kõrvade vahelt.
— Kõik on hästi, — nagu oleks ta öelnud.
Siis kuulis ta heli.
Nõrk, kähe, põõsa tagant.
Ta tõstis pea. Midagi liikus kõrges rohus.
Algul arvas ta — veel üks kiskja.
Aga siis nägi: teine pistrik.
Väike. Väga noor, alles udusulis.
Ta lamas maas, lõi abitult tiibu, piiksus vaikselt, haledalt.
Lõviemand tardus.
Tuul liigutas vaevumärgatavalt rohtu.
Kõik jäi korraga vaikseks, nagu enne hüpet.
Ta vaatas linnupoega — ja mõistis:
See teine pistrik ei rünnanud.
Ta kaitses.
Ta tahtis lihtsalt oma poega tagasi, kes oli pesast kukkunud.
Lõviemand hingas aeglaselt sisse.
Midagi tema sees tõmbus kokku — valust, äratundmisest.
Sellest kummalisest peeglist, mille loodus talle ette tõi.
Ta pöördus oma pojukese poole, tõmbas ta lähemale ja vaatas taevasse.
Seal, kus pistrik oli kadunud, hõljusid nüüd pilved — aeglaselt, rahulikult, nagu poleks midagi juhtunud.
Mõnikord ema kaitseb.
Mõnikord kaotab.
Ja ainult need, kes on tõeliselt armastanud, teavad:
Nende kahe hetke vahel pole mingit vahet.
