See öö seisab mul siiani silme ees.
Külm, läbipaistev, justkui hingeõhust joonistatud.
Kuu rippus madalal ja selle valgus oli nii ere,
et lumi sädeles, nagu oleks keegi hõbedat maapinnale puistanud.
Õhus oli heina, korstnasuitsu ja millegi elusa lõhna — heliseva talvevaikuse.
Maja seisis küla servas.
Sees, õhukese seina taga, magas laps — soe, rahulik, teki sisse mähitud.
Kõrval, tallis, seisis hobune — vana hall mära nimega Luna.
Ta ei maganud kunagi sügavalt, eriti sellistel öödel.
Mõnikord tõstis ta pea ja kuulas.
Tuule kohinat, oksa praksumist, lume sahinat.
Aga tol ööl kuulis ta midagi muud.
Midagi pehmet, võõrast, peaaegu hääletut.
Metsa tagant liikus vari.
Algul tundus see lihtsalt tumeduse kogumikuna,
siis sähvatasid silmad — kaks kollast, tähelepanelikku tuld.
Hunt.
Ta liikus aeglaselt, kindlalt, kiirustamata. Nälg sundis teda,
kuid pilk oli külm, kaalutlev.
Luna tardus.
Kõrvad pöördusid ukse poole, hingamine muutus katkendlikuks.
Kui hunt üle aia astus, krõbises lumi tema käppade all — vaikselt, kuid piisavalt.
Ta astus sammu ettepoole.
Ta laud värises, aga silmad ei pilkunud.
Ta tundis — selja taga on maja, akna taga laps,
ja see kiskja ei tulnud niisama.
Hunt urises.
Ta nägi ees saaki,
kuid ei oodanud, et hobune astub tema ja maja vahele.
Luna tõstis pea, lõi kabjaga — heli oli tumm, nagu südame löök.
Nad seisid vastamisi — kaks varju kuu all.
Valge aur tõusis nende sõõrmetest,
keerles nende vahel nagu suits.
Maailm tardus. Isegi tuul vaikis.
Siis sööstis hunt.
Kiirelt, nagu välk.
Aga Luna astus ette — jõuliselt, metsikult, ürgse loomavaistuga.
Tema kabjad lõikasid õhku, ja lumepuru tõusis pilvena.
Hunt taganes.
Urises veel kord — ja proovis taas läheneda.
Kuid Luna ei taandunud.
Ta seisis, varjates akent, mille taga laps rahulikult hingas.
Võib-olla möödus viis sekundit.
Võib-olla igavik.
Siis laskis hunt pea alla, taganes ja kadus pimedusse.
Luna jäi seisma, kuni sammude kaja vaibus.
Kui koitis, seisis ta ikka veel aia ääres.
Lumes — sügavad kabja- ja käpajäljed,
kõrvuti, põimunud.
Ja majas, just sel hetkel, naeratas laps unes.
Keegi ei saanud kunagi teada, mis tol ööl juhtus.
Aga sellest ajast peale, igal talvel, kui tuul ulgub,
tõstab Luna vaikselt pea ja vaatab metsa poole.
Ja tema pilgus on midagi inimlikku — mälestus, õrnus ja tõotus.
