Päev oli hall ja vihmane.
Vihma tibutas, inimesed kiirustasid vihmavarjude alla, aga tema kõndis aeglaselt, kepiga, peatus aeg-ajalt vaateakende ees.
Tema nimi oli Edward. Ta oli seitsekümmend kaheksa ja, nagu talle meeldis naljatada, „ma tunnen telefone just nii palju, et oskan helistada arstile ja lapselapsele“.
Kuid täna tema vana telefon enam ei käivitunud, ja tal polnud muud valikut – ta pidi minema sidepoodi.
Kui ta sisse astus, lõhnas ruum plastiku, kohvi ja uue tehnika järele.
Leti taga istus noor konsultant, kõrvaklapp kõrvas – seda tüüpi inimene, kes vahetab kliente nagu laule.
Kui ta vanameest nägi, pani ta tahvli kõrvale ja naeratas viisakalt.
— „Kuidas saan aidata, härra?“
— „Telefon on surnud,“ vastas Edward väsinud naeratusega. „See on vist vanem kui sina.“
Noormees naeris ja astus ligi.
Tema pilgus polnud kannatamatust ega ükskõiksust, vaid lahkus.
Ta aitas valida lihtsa nutitelefoni, selgitas, kuidas see sisse lülitada, kuidas helistada ja sõnumeid saata.
Edward kuulas, noogutas, kuid ei saanud poolest aru.
Ühel hetkel pakkus poiss, et kirjutab kõik samm-sammult üles.
Ja tõepoolest – ta võttis paberilehe ja kirjutas hoolikalt käsitsi:
„1. Vajuta küljenupule.
2. Libista sõrmega üles.
3. Leia nimi.
4. Vajuta rohelist toru.“
Siis lisas:
„Kui miski ei tööta – helista. Tõesti, helista. Ma aitan.“
Nad seadsid telefoni koos üles, panid rõõmsa helina, tegid pildi „kaamera testimiseks“.
Edward vaatas fotot ja ütles ootamatult:
— „Tead, ma pole kellegagi kakskümmend aastat pilti teinud.“
Noormees naeratas.
— „Siis on aeg seda parandada.“
Sellest ajast alates käis vanamees poes kord nädalas – mitte sellepärast, et telefon katki oleks olnud, vaid sest teda oodati seal.
Ja konsultant ütles kord kolleegidele:
— „Mõnikord piisab telefoni müümiseks lihtsalt sellest, et räägid inimesega.“
