Vihm sadas lakkamatult. Laura kirjutas, et tal on „kohtumine sõbrannaga”, ja Mark jäi tööle kauemaks. Aga sel õhtul tühistati koosolek. Ta sulges sülearvuti, võttis võtmed ja otsustas teha üllatuse – minna varem koju, osta tema lemmik croissant’id, panna muusika mängima ja lihtsalt veeta õhtu koos, nagu varem.
Ta peatus maja ukse juures, naeratades oma mõtetele. Nende korteri akendes põles valgus. „See tähendab, et ta on juba tagasi,” mõtles ta ja läks trepist üles. Aga kui ta võtme lukku pistis, kuulis ta hääli.
Naise häält – tema oma. Ja mehe häält – võõra.
Esiteks jäi Mark liikumatuks. Äkki naaber oli tulnud külla? Aga naer oli liiga lähedal. Ta ei avanud kohe ust, vaid seisis lihtsalt ja kuulas.
„Oled kindel, et ta midagi ei kahtlusta?” küsis mehe hääl.
Paus. Siis vaikselt, peaaegu sosinal:
„Ta on nagu vari. Kogu aeg tööl. Ta isegi ei vaata mind.”
Mark pigistas pakki käes nii tugevasti, et paber krõbises. Rinnus tekkis tühjus. Peas polnud sõnu ega helisid – ainult vere sumin kõrvus. Ta kuulis, kuidas naine naeris. See naer, mida ta armastas.
Ta avas ukse. Aeglaselt, koputamata. Esikus seisid naise kingad, laual oli vaas roosidega, mille ta eile kinkis. Köögist kostis hääl:
„Oota, ma sulgen akna, on külm.“
Ta tuli välja ja jäi seisma. Pakk croissant’idega kukkus tema käest maha ja paiskus laiali põrandale. Nad vaatasid teineteist nagu kaks võõrast.
Vaikus oli valjem kui ükski karje.
