Külm hommik. Linn elas oma kiirustuses – autod, müra, inimesed kohviga käes. Supermarketi juures istus mees tekiga õlgadel ja kartongist sildiga: „Abi, kes saab.“ Tema nägu oli habemega, silmad väsinud, kuid mitte tühjad.
Naine läks koos pojaga mööda. Ta peatus hetkeks, vaatas meest ja ütles ärritunult:
„Te olete kõik ühesugused. Mine tööle, kui tahad süüa!”
Mees langetas vaikides silmad ja vastas vaid vaikselt:
„Ma tahaksin… kui saaksin.“
Naine turtsus, tõmbas poja käest ja läks minema. Õhtul kodus ei tulnud tal see juhtum isegi meelde – selliseid stseene on linnas tuhandeid.
Nädal möödus. Poja koolis toimus tänulikkuse tund – lapsed tõid kaasa fotod inimestest, kes neid kunagi aidanud olid. Tema poeg võttis naeratades välja vana ajaleheväljalõike. Fotol oli näha maja põleng. All oli kiri: „Tuletõrjuja Thomas Reed päästis lapse tulest.”
„See olen mina,” ütles poiss uhkelt. „Ja see on see onu, kes mind tol korral välja kandis.”
Naine jäi liikumatuks. Ta võttis foto kätte – ja süda vajus. Päevitunud nägu, otsustavad silmad, aga sama lõualuu, samad silmad, mis vaatasid teda supermarketis.
Järgmisel päeval läks ta sinna, samasse kohta. Meest seal ei olnud. Ainult seina ääres lamas vana klaas ja ajaleht – sama pildiga, kuid juba pleekinud.
Ta seisis kaua liikumatult, kuni tuul lehekülje ümber pööras. Tagaküljele oli keegi ebaühtlase käekirjaga kirjutanud:
„Kõik kangelased ei ole õnnelikud pärast tulekahju kustumist.”
Pisarad tilkusid paberile. Ja sel hetkel mõistis ta, et mõned sõnad põletavad tugevamini kui ükski tuli.
