See juhtus varasel õhtul, kui päike oli juba loojumas ja soe valgus laienes vee peal, justkui keegi oleks vedelat kulda valanud. Jõgi voolas rahulikult, laisalt, peegeldades pilvi, ja selle kohal oli niiske rohu ja noore paju lõhn.
Ma kõndisin kaameraga kaldal, et püüda kinni päeva viimased kiired. Äkki kuulsin plahvatust. Teravat, võõrast, justkui keegi oleks vette kukkunud. Pöörasin pea ja mu süda vajus alla.
Jõe keskel, mudases vees, paistis valge kleit. Päris pulmakleit – pikk, raske, pitsiline. Ja kõrval – hobune. Suur, punane, märja manesega, nagu unenäost välja astunud.
Ta seisis rinnuni vees ja sirutas käpa naise poole. Kleit takerdus voolus, käed haarasid tühjusest kinni. Veel hetk – ja ta oleks ära viidud. Aga hobune astus sügavamale. Järskult, justkui otsustades mõlema eest.
Ma ei teadnud, kust ta tuli. Rannas ei olnud kedagi. Ainult see heli – hingamine, pladistamine, ärevus. Hobune sukeldus naise õla alla, tõukas teda oma ninaotsaga ja naine haaras värisedes kinni hobuse mankast.
Kõik kestis paar sekundit. Aga siis tulid nad välja. Aeglaselt, justkui teisest elust. Vesi voolas kleidilt maha, päike loojus ja tundus, et aeg oli seisma jäänud.
Naine seisis liikumatult. Märg pits kleepus nahale ja hobune hingas tema kõrval, puudutades tema õlga. Nad vaatasid teineteisele otsa, justkui oleksid juba kõik öelnud – sõnadeta.
Mõne minuti pärast sõitsid inimesed kohale. Keegi karjus, keegi jooksis, keegi nuttis. Aga naine hoidis endiselt kinni hobuse manist, nagu see oleks ankur.
Hiljem sain teada, et pulmi ei toimunud. Peigmees ei tulnud. Naine lihtsalt tuli jõe äärde – kleidis, milles ta pidi „jah” ütlema. Ja võib-olla tahtis ta, et jõgi võtaks kõik endaga kaasa.
Aga selle asemel tuli hobune. Ei tea, kelle oma, kust pärit. Keegi ei leidnudki omanikku.
Sellest ajast peale mõtlen ma tihti: võib-olla mõned imed lihtsalt valivad õige hetke. Kui inimene on juba kõigest loobunud – ja äkki keegi toob ta tagasi ellu.
