Siamese kaksikute sünd on haruldane ja keeruline nähtus, mis tekitab meditsiinis siiani rohkem küsimusi kui vastuseid. Kokku kasvanud lapsed seisavad silmitsi mitte ainult füüsiliste piirangutega, vaid ka tõsiste eluohtlike riskidega: mõnikord on neil kummalgi oma organid, mõnikord aga ühised organid, mis töötavad ülemäära. Selliseid kaksikuid on võimalik lahutada, kuid mitte alati – liiga tihti tähendab operatsioon ühe elu ja teise surma.
Just sellise julma reaalsusega silmitsi seisid vennad Sohna ja Mohna Singh.
Vennad Singh: sünnijärgselt hüljatud, kuid mitte murdunud
Siamese kaksikud Sohna ja Mohna sündisid 14. juunil 2003 New Delhis. Vanemad jätsid vastsündinud lapsed haiglasse ja arstid mõistsid kohe, et lapsi ei ole võimalik lahutada. Poisid olid selgroo piirkonnas kokku kasvanud, neil oli kaks jalga kahele, üks maks, kuid samas kaks paari käsi, kaks südant, kaks neeru ja kaks seljaaju. Lahutamine oleks päästnud ainult ühe, seetõttu otsustasid kirurgid sellist varianti isegi mitte kaaluda.
Lapsed anti hooldusasutusse, kus nad üles kasvasid. Seal püüti neile anda kõik, mis võimalik. Vennad üllatasid kasvatajaid oma elavuse, visaduse ja kohanemisvõimega. Nad omandasid kooliprogrammi, õppisid enda eest hoolitsema ja huvitusid juba noorest east tehnika vastu – parandasid mööblit ja seadmeid, aitasid täiskasvanuid, näidates üles erakordset iseseisvust.
See hobitegevus määras nende saatuse.
Nad said ameti, millest olid unistanud.
Täiskasvanuks saanud, lõpetasid Sojna ja Mokhna kolledži ja said diplomeeritud elektroonikaspetsialistideks. Nad saadeti praktikale Pandžabi energiasüsteemide keskusesse, kus nad üllatasid kõiki mitte oma ebatavalise välimusega, vaid töövõime ja andekusega.
2021. aastal, 18-aastaselt, said vennad ametliku töökoha elektrikutena riiklikus ettevõttes Punjab State Power. Nüüd hooldavad nad seadmeid, teevad väikeseid remonte ja täidavad oma kohustusi täielikult. Igaüks saab palka 10 000 ruupiat – India mõistes korralik sissetulek.
Nende lugu levis televisioonis: erisaates näidati, kuidas poisid töötavad, elavad ja saavad hakkama igapäevaste ülesannetega.
Nad said hääleõiguse ja kindlustunde tuleviku suhtes
Punjabi seaduste kohaselt on igal vennal alates 19. eluaastast hääleõigus – eraldi hääl igale vennale, hoolimata ühisest kehast. Nad nimetavad seda iseseisvuse sümboliks.
Sokna ja Mokhna tänavad kõiki, kes aitasid neil jalule tõusta – nii ülekantud kui ka otseses mõttes. Hoolimata puudest ja sünnitingimustest on nad veendunud, et nende elu võib olla täisväärtuslik, sisukas ja õnnelik.
