Pakane oli nii tugev, et õhk näis lausa helisevat. Sellistel öödel ei ole vaikus lihtsalt vaikus — see surub kõrvadele ja ei lase magada. Vana naine ärkas selle kummalise heli peale ja sai kohe aru: midagi on valesti. Koer ukse juures ei haukunud ega ulgunud, vaid seisis nagu kivistunult. Karvad tema turjal olid püsti, saba rippus all ning pilk oli suunatud ühele kindlale punktile.
Ta pühkis ettevaatlikult peopesaga aknaklaasile tekkinud udu laiali ja vaatas välja. Lumel, kahvatu kuuvalguse all, seisid tumedad kujud. Üheksa hunti. Suured, liikumatud. Nende silmad hõõgusid nagu kollased leegid. Nad ei liikunud ringi, ei urisenud ega rünnanud maja. Nad lihtsalt seisid ja jälgisid.
Vana naine oli selles eraldatud paigas elanud juba palju aastaid. Ta oli näinud lumetorme, mis murdsid puid, ja isegi karusid, kes olid julgenud kuuri lähedale tulla. Kuid midagi sellist polnud ta kunagi kogenud. Hundid ei lahkunud. Hommikul seisid nad ikka seal. Päeval püsisid nad otse maja juures. Öösel tulid nad isegi uksele lähemale.
Ta ei julgenud isegi õue minna, et küttepuid tuua. Ta kartis mitte ainult külma, mis kõrvetas kopse, vaid ka neid vaikseid, liikumatuid pilke. Talle tundus, et piisaks ühestainsast sammust, ja loomad sööstaksid tema poole. Ta sulges aknaluugid, toestas ukse kinni, magas vaevu. Ta sõi vähe ja kuulas iga pisimatki heli.
Kuid hundid ei rünnanud. Nad ei püüdnud aknaid purustada, ei kraapinud küünistega ust ega ulgunud maja ees. Nad lihtsalt seisid rahulikult, kannatlikult, ilma toidu ja veeta. Kolm päeva järjest.
Neljandal päeval ei pidanud koer enam vastu. Ta rebis ukse lahti, tormas õue ja sööstis ette, et oma perenaist kaitsta. Samal hetkel kisti ta maha. Kõik juhtus üheainsa sekundiga. Lumi keerles õhku ja kostis tuhm urin.
Sel hetkel muutus vana naise hirm vihaks. Ta rebis ukse lahti ja jooksis õue. Ja just siis juhtus midagi kohutavat ja arusaamatut.
Vana naine haaras ahjust põleva halu ja tormas verandale. Siis võttis ta vana püssi, mis oli kunagi kuulunud tema mehele, ja tulistas õhku. Pauk kajas läbi taiga.
AGA HUNDID EI JOOSTUD ÄRA.
Kuid hundid ei jooksnud ära.
Nad ei liikunudki. Juhtvaim vaatas teda sama rahulikult ja otse nagu enne. Ja alles nüüd märkas ta midagi, mis oli tal varem märkamata jäänud.
Nende karva alt joonistusid ribid liiga selgelt välja. Küljed olid sisse vajunud. Nende liigutused olid aeglased ja väsinud. Nende pilkudes polnud viha — ainult kurnatus.
Ta astus sammu kõrvale ja märkas põõsastes väikseid varje. Mitmeid hundikutsikaid, üksteise vastu surutuna. Nad suutsid vaevu püsti seista.
Sel hetkel kadus hirm tema südamest. Ta mõistis äkki, et see ei olnud piiramine, vaid puhas meeleheide. Pakane, nälg ja paljud päevad ilma saagita. Tema maja oli nende viimane lootus.
Vana naine langetas aeglaselt püssi. Siis pöördus ta ümber ja läks tagasi majja. Ta seisis kaua külmkapi ees, avas selle lõpuks ja võttis välja kõik, mis seal veel oli: liha, pekki, puljongijäägid. Isegi viimase tüki, mille ta oli endale terveks nädalaks hoidnud.
Ta viis toidu õue ja viskas selle lumele.
Hundid ei tormanud kohe selle kallale. Nad vaatasid, justkui ei suudaks seda uskuda. Siis astus üks ette. Seejärel teine. Mõne minuti pärast kostis hoovist ainult külmunud toidu krudin.
VANA NAINE SEISIS VERANDAL JA VAATAS, KUIDAS NAD SÕID.
Vana naine seisis verandal ja jälgis, kuidas nad sõid. Koer lebas veidi eemal, elus, lihtsalt lume sisse surutuna. Juhtvaim tõstis pea ja vaatas teda taas. Selles pilgus ei olnud enam nälga. Seal oli midagi muud — vaikne mõistmine.
Kui kõik oli söödud, pöördusid hundid ümber ja kadusid metsa. Hundikutsikad järgnesid neile. Lumel jäid vaid nende jäljed.
Pärast seda ei tulnud nad enam kunagi tagasi.
