Üks sõdur naasis kolm päeva varem – komandör oli ta tervislikel põhjustel vabastanud, kuid ta ei tahtnud oma naist sellest teavitada. Ta plaanis üllatust.
Ta avas vaikselt aiavärava ja märkas kohe midagi kummalist: majas põles tuli vaid köögis ning tagahoovis kostsid kraapivad sammud. Heli oli nõrk, justkui liiguks keegi väga vana või haige.
Ta läks kuuri juurde ja tõstis riivi. Uks ei olnudki lukus – ainult seestpoolt vana ämbriga kinni pandud.
Sees istus tema ema vanade tekkide hunnikul. Silmade all tumedad ringid, sõrmed paistes, seljas rebenenud kampsun. Tema kõrval seisis kauss putru meenutavate jääkidega, millele oli tekkinud hallitus. Niiske külm lõhn lõi talle näkku.
Ema võpatas, kui nägi oma poega.
„Poeg… sa pidid ju alles kolme päeva pärast tulema…“
„Ema… miks sa siin oled?“ – tema hääl murdus.
Ta langetas pilgu ja sosistas:
„SEST NII ON PAREM… KÕIGILE…“
Aga kui ta püüdis püsti tõusta, märkas poeg tema randmetel sügavaid nöörijälgi.
Sel hetkel sai talle selgeks: tema ema ei elanud kuuris vabatahtlikult. Teda hoiti seal kinni.
Ta tormas majja. Naine tardus, telefon veel käes.
„Sa… sa oled juba siin?“ – tema hääl värises.
„Miks on mu ema kuuris?“ – iga sõna lõikas õhku.
Ta vaikis. Muutus kahvatuks, nagu oleks kummitust näinud. Vastus pani teda värisema.
Sel hetkel astus majja naabrinaine – see, kes oli sageli „maja eest hoolitsenud“. Ta tahtis mööduda, kuid mees blokeeris tee.
„MIS SIIN TOIMUB?“
Naabrinaine ohkas:
„Sinu naine ütles, et su emal on dementsus… et ta on ohtlik… et ta võib öösel kedagi vigastada. Ta palus mul aidata… valvata… süüa anda…“
Maa näis tema jalge alt kaduma. Kuid kõige hullem alles tuli.
Ta märkas laual paksu kausta dokumentidega. Avatuna nägi ta volikirju oma maja ja pangakonto kohta. Kõik allkirjastatud tema ema poolt… kuid allkirjad olid kõverad, värisevad.
„Ta ei saanud seda allkirjastada,“ ütles ta jäise häälega.
Siis murdis naine lõpuks vaikuse ja karjus:
„Muidugi ei saanud! Aga ma pidin pärandi kindlustama, kuni sa teenistuses olid! Sa tahtsid ta nagunii hooldekodusse viia! Ma lihtsalt kiirendasin protsessi! Ma ei tahtnud teda tappa – ainult kõik enda nimele saada! Ja ta kirjutas alla!“
TA LÕI RUSIKAGA LAUALE.
„Ja kui kõik oli tehtud – muutus ta järsku tarbetuks. See on kõik!“
Vaikus pärast neid sõnu oli hullem kui ükski karje.
Tema naine ei olnud julm. Ei olnud hull. Ei olnud armukade ega vihane. Ta oli ahne.
Ja ahnusest sulges ta vana naise kuuri ning ootas, et too „ise“ kokku kukuks.
Kuid ta unustas ühe asja – sõdurid tulevad mõnikord varem koju.
