Olen alati tundnud, et vanad asjad peidavad endas lugu. Kui astusin oma ämma panipaika, haaras mind süda põksuma – seal olid kaheksa vana puidust tooli, kaetud teki alla ja seina vastu toetatud, aastaid lihtsalt ootamas.
Minu ämm ei tahtnud neid anda: „Need on veel head, oleks patt ära visata.“ Nad ei olnud lihtsalt esemed, vaid mälestused, pärand tema vanematelt. Aga ma nägin seal võimalust – nende toolide käeshoidmise asemel saab neist luua midagi uut, hingega ja eriliselt. Pärast pikka veenmist andis ta mulle kaks tooli, lubades, et kui talle ei meeldi, võib ta need tagasi võtta. Hiljem palus ta isegi rohkem.
Algne idee oli lihtsalt toolid taastada ja veranda jaoks panna, kuid peagi nägin nende kahe tooli vahel potentsiaali pingi jaoks. Kaks tooli külgtugedena, lauad vahele, moodustades väike maalähedase diivani, nagu Provance’i majades, kus selliseid käsitöömööblit müüakse kõrge hinnaga.
Alustasin ettevalmistustest. Puidul oli lõhesid, värv koorunud. Lihvisin toolid põhjalikult ja kandsin kaks kihti valget värvi, jättes puidu iseloomu nähtavale. See andis mööblile kerge ja värske ilme.
Lauajuppide leidmine muutis projekti lõbusaks. Leidsin nelja sobiva pikkusega lauad ja ühe nikerdatud balustri, mis sai pingi keskseks dekoratiivseks elemendiks. Nikerdasin balustri ülaossa lilli, kinnitasin selle metallnurkadega ja lõin istme – pingil oli nüüd kuju ja iseloom.
Lauad lõikasin esmase malli järgi ja toonisin toonitud tamme vahaga, mis lisas soojust, sügavust ja kontrasti valgete toolide ja laudadega. Servad lihvisin kergelt, saavutades kulunud efekti – nagu oleks mööbel ajas elanud.
Kokkupanek oli kõige nauditavam osa. Kruvid, augud, tasakaal – iga samm oli hoolikalt läbi mõeldud. Lõpuks astusin tagasi ja vaatasin – kaks vana tooli olid saanud pingiks, mille üle olin uhke ja mis sobib igasse veranda või elutuppa.
Sellised projektid ei tähenda ainult raha säästmist, vaid ka loovust ja rahulolu. Lisaks mõtlesin, mida veel vanade toolidega teha saaks: värvimine erinevates toonides, iste katmine vahtu ja kangaga, dekoratiivriiul või lillealus. Võimalusi on lõputult.
Kogu projekt maksis vaid paarikümne euro eest – toolid olid tasuta, lauad ja baluster aidas, valge värv ülejääkidest. Kui oleksin soovinud sarnast osta käsitööna või poest, oleksin maksnud mitu korda rohkem. Aga nüüd on mul midagi unikaalset, oma käega loodut, mille üle tunda tõelist uhkust.
Näpunäide lõppu: kui teil on kodus või sugulastel vanu tooli, ärge kiirustage neid ära viskama. Vaadake neid uuesti – võib-olla peitub seal ka pingi või mõne muu ainulaadse mööblitüki potentsiaal. Kannatlikkus, liivapaber ja kujutlusvõime – kõik muu järgneb ise.
