Sam oli juba aastaid sukeldunud. Korallriffid, uppunud laevad, koopad – ta arvas, et on näinud kõike.
Kuni selle päevani.
Ta oli umbes kümne meetri sügavusel, triivides liivase põhjaga, kui märkas kauguses midagi kummalist. Esmalt arvas ta, et see on laeva vrakk. Aga kui ta lähemale ujus, hakkas ta süda kiiremini lööma.
See ei olnud laeva osa.
See oli uks.
Puidust uks, mis seisis vertikaalselt liivas, tuulest kulunud, aga terviklik. Selle pinnale olid kleepunud karbid ja raami ümber olid loidalt mähkunud vetikad. Aga see seisis eraldi – ei olnud kinnitatud seinadele ega mingitele konstruktsioonidele. Lihtsalt uks, mis seisis seal, kus uksi ei peaks olema.
Sam jäi selle ette seisma, tema regulaatorist tõusid mullid. Tema aju karjus talle, et ta pöörduks tagasi. Aga uudishimu hoidis teda paigal.
Siis märkas ta midagi, mis pani ta kõhu keerama.
Uks oli veidi praokil. Ja läbi pilu tungis valgus.
Mitte päikesevalgus.
Soe, kuldne sära, nagu kellegi elutoa lambist. Ta suutis peaaegu eristada tooli kuju.
Tema käsi värises, kui ta selle välja sirutas. Käepide oli tema kinda all külm metall. Uks krigises, isegi vee all kõlas see nagu summutatud ohe, ja avanes.
Sekundiks nägi Sam selgelt: hubane tuba vaibaga, riiulite ja fotodega seintel. Koht, mis ei olnud mingil moel seotud merepõhjaga.
Siis liigutas midagi varjus.
Sam hüppas tagasi. Uks sulgus nii tugevalt, et tõstis ümberringi liiva.
Ja kui ta silmi pilgutas, oli see kadunud.
Merepõhi oli tühi. Ainult liiv ja vesi, mis ulatusid kaugusse.
Sam ujus seal, tema rind tõusis, mullid tõusid kiiresti üles. Ta ei räägi sellest kellelegi.
Aga paar nädalat hiljem, kui ta oma veealuse kaamera ilmutas, jäi tal veri veenides seisma.
Ühe foto nurgas – otse tema taga – oli uks.
Veidi praokil.
