Ta seisis aia juures, millele ta kunagi oma nime oli raiunud.
Laudis oli tumedaks muutunud, viltu läinud ja selle taga kasvasid sirelid ja nõgesed.
Õhk oli tihe maapinna ja vana puu lõhnast.
Sõrmed libisesid üle kareda puidu ja mälestus tulvas tagasi: kuidas ta poisikesena üle selle aia ronis, et jõele põgeneda, samal ajal kui ema aknast karjus, et ta tuleks õhtusöögile tagasi.
Ta ei olnud ammu tagasi tulnud.
Kümme aastat.
Nii kaua, kui ta oli püüdnud unustada seda paika – ja ennast, kes siin elas.
Ta lahkus vihane, solvunud, tundes, et tal on kitsas selles majas, selles õues, selles elus, kus kõik otsustatakse ilma temata.
Tundus, et värava taga algab midagi muud – uus, parem.
Aga aastad möödusid ja ühel ööl ärkas ta unest:
ema seisis lävel, vaatas teda ja ütles:
„Tule tagasi. Kodu ei tohi olla tühi.”
Ta ei suutnud vastu panna.
Ostis pileti.
Istus lihtsalt esimesele bussile.
Ilma helistamata, ilma sõnadeta – ainult selle kummalise tundega, et keegi ikka veel ootab.
Kui buss peatus, oli tee vihmast märg.
Ta astus välja – ja kõik oli nagu enne, ainult vaiksem.
Tuul ajas lehti mööda asfalti, maja katus oli vajunud, värav oli viltu.
Sellel ripus silt: „Müüa”.
Ta jäi seisma.
Sõrmed värisesid vanal riivikul.
Kriuksatus – ja aia lõhn tungis ninna nagu lapsepõlv.
Aias, õunapuude vahel, seisis keegi.
Naine, pearätikus, ämbriga käes.
Ta tõstis pilgu
ja ämber kukkus maha.
„Sasha?..”
Ta astus sammu ettepoole.
Hääl murdus:
„Ema?..”
Naine seisis uskumatult, käed värisesid.
Siis lihtsalt kallistas ta teda.
Pikalt, tugevasti, justkui taastades elu.
Ta tundis, kuidas naise õlad värisesid,
ja kusagil lähedal hakkas lind nutma.
Kui ema eemale astus, märkas ta, et tema taga seisab mees.
Pikk, laps süles.
Umbes viieaastane poiss, kelle silmis oli sama palju valgust kui kunagi tema enda silmis.
Mees astus lähemale.
„Sasha,” ütles ta vaikselt, „see on su vend.”
Ta ei saanud kohe aru.
Vaatas poissi – väikest peegeldust endast.
Ema – vanem, hapram, aga ikka sama.
Ja äkki sai rinnus kitsaks millegi pärast, mida oli võimatu nimetada.
Ta langes põlvili
ja poiss astus ebakindlalt tema juurde,
ulatades ettevaatlikult käe.
„Tere,” ütles ta.
Sasha naeratas läbi pisarate.
Ja mõistis –
kodu tõesti ootas.
Mitte seinad.
Inimesed.
