Ma arvasin, et mu pulmapäev saab olema ainult armastusest, naerust ja õnnelikest pisaratest. Selle asemel tormas üks mu mineviku vari kirikusse ja muutis tee altari juurde lahinguväljaks.
Olen kahekümneviiene, abiellusin kaks kuud tagasi. Arvasin, et selleks ajaks olen üle elanud kogu perekonnadraama, mida üldse ette kujutada saab. Lahutus, hooldusõiguse kohtuvaidlused, karjumine kohtus – olin kõike näinud. Olin kindel, et mu pulmapäeval ei saa miski mind rivist välja lüüa. Ma eksisin. Ja kuidas veel.
Sest kui mu kasuisa – mees, kes mind üles kasvatas, kes õpetas mind rattaga sõitma ja sirge seljaga tuppa astuma – viis mind uhkelt käevangus altari poole, langes kirikuuksele äkki vari. Ja sisse astus mees, keda ma polnud näinud sellest ajast, kui olin kuuekuune.
Mu bioloogiline isa.
Aga alustame algusest.
Lapsena oli sõna „isa” minu jaoks alati segane. Mu bioloogiline isa, Rick, lahkus emast ja minust juba imikueas. Mitte sellepärast, et ta oleks olnud vaene või poleks suutnud meid ülal pidada. Tema perekond oli jõukas, äri läks hästi. Ta lihtsalt ei tahtnud „karjuvat last, kes teda aheldab”.
Olin kuueaastane, kui ema ühel õhtul mulle tõtt rääkis. Küsisin, miks teistel lastel on kooliüritustel kaks vanemat, aga minul ainult tema.
– Kullake, su isa valis perekonna asemel vabaduse – sosistas ta, mind teki alla sättides.
? VABADUSE? – KÜSISIN SUURTE SILMADEGA.
– Vabaduse? – küsisin suurte silmadega.
– Ta tahtis reisida, süüa uhketes restoranides, „leida iseennast”. Ta arvas, et seda ei saa teha väikese tüdruku kõrval.
See oligi kõik. Elatist ei tulnud. Sünnipäevakaarte ei saabunud. Telefonikõnesid ei olnud. Nagu meid polekski olemas olnud.
Ema kandis kogu maailma oma õlgadel. Kaks vahetust restoranis, nädalavahetuse lisatööd – ta tegi kõike, et mul oleks kõik olemas. Ta oli mu pelgupaik. Mu sõber. Mu kindel tugi.
Siis, kui olin kaheksa, tuli Dan meie ellu. Esimesel korral tõi ta nätsu ja küsis, kas ma õpetan talle Mario Kart’i mängima. Siis „kogemata” kukkus kolm korda Vikerkaare teelt alla. Ma naersin nii, et ei saanud hingata.
Aja jooksul ei olnud ta ainult ema partner. Temast sai mu isa.
Tema hoidis ratast, kui ma värisevalt tasakaalu otsisin. Tema naeratas köögilaua taga, kui ma nuttes matemaatika kodutööga maadlesin. Tema sosistas enne mänge: „Näita neile, tšempion.”
Ka tema tobedad isanaljad kuulusid meie igapäevaellu.
KUUEKÜMNEA? Ei. TEGELIKULT: KUUTEISTKÜMNEA?
Tegelik tekst:
KUUETEISTKÜMNEA AASTASENA, PÄRAST OMA ESIMEST SÜDAMEMURDUMIST, ISTUS TA VERANDAL KAHE JÄÄTISEKARBIGA.
Kuueteistkümneaastasena, pärast oma esimest südamevalu, istus ta verandal kahe jäätisekarbiga.
– Ära kunagi lase kellelgi, kes ei näe su väärtust, öelda sulle, kes sa oled – ütles ta vaikselt.
Ta oli seal, kui sain juhiloa. Kui kolisin ühiselamusse. Kui helistasin nuttes eksamiperioodi pärast.
Paljud unistavad sellisest isast. Mulle anti üks.
Sellepärast, kui ta mu pulmapäeval mind käevangus hoidis ja kõrva sosistas:
– Kas oled valmis, tüdruk? Teeme selle tee unustamatuks –
täitus mu süda tänutundega.
Aasta varem laskus Ethan põlvili järve ääres, kus meil oli esimene kohting. Ma ei olnud veel „jah”-i lõpetanudki, kui juba ütlesin selle välja.
Pulma korraldamine neelas mind täielikult. Toimumiskoht, lilled, menüü. Üks asi oli kindel: Dan saadab mind altari juurde.
Küsisin seda temalt õhtusöögi ajal.
? SAADAD MIND ALTARI JUURDE?
– Saadad mind altari juurde? – mu hääl värises.
Tema kahvel kukkus klirinal taldrikule. Ta silmad täitusid pisaratega.
– See oleks mu elu suurim au – ütles ta murduva häälega.
Rick’i nimi ei tulnud mulle isegi pähe. Minu jaoks oli ta vaid kummitus.
Kolm päeva enne pulma tuli aga teavitus. Facebook. Sõbrakutse.
Rick.
Lükkasin tagasi. Aga ta ei lõpetanud. Ta laikis mu vanu pilte – lõpuaktus, ülikoolipeod, kihlumisfotod.
Mind läbis külmavärin.
PULMAPÄEVAL OLI KIRIK TÄIS ARMASTUST.
Pulmapäeval oli kirik täis armastust. Ema istus esireas taskurätik käes. Pruutneitsid sosistasid. Dan nuttis juba enne, kui me liikuma hakkasime.
Muusika kõlas. Uksed avanesid. Kõik aeglustus.
Olime poolel teel, kui—
PAUK!
Tagumised uksed paiskusid lahti.
Rick.
– SEIS! – kõmises ta. – Mina olen tema isa. Minu veri voolab tema soontes. Ma kahetsen minevikku. Olen nüüd siin, et jälle tema isa olla. Astu kõrvale.
Mu põlved värisesid. Dan kangestus mu kõrval.
RICK ASTUS ETTEPOOLE, NAGU OLEKS TA VÕIDUS KINDAL.
Rick astus ettepoole, nagu oleks ta võidus kindel.
– Tütar – ütles ta pehmema häälega. – See on meie hetk. Lase mul sind saata.
Sosin levis pingiridade vahel.
Ja siis lõikas vaikuse teine hääl.
Mitte Dani oma. Mitte Ethani oma.
Vaid mu tulevase äia oma.
Hr. Collins tõusis aeglaselt, kohendas oma pintsakut ja vaatas Rick’ile külma pilguga otsa.
– Tere, Rick. Sa ei arvanud, et ma siin olen, eks?
Rick’i nägu kahvatus.
– Ehk räägid kõigile, miks sa TEGELIKULT tulid? Või teen seda mina?
Kirik vajus haudvaikusesse.
– Mul pole aimugi, millest te räägite – kokutas Rick.
Hr. Collinsi hääl muutus teravaks.
– On küll. Siia ei toonud sind armastus. Mitte süütunne. Sa tulid siia, et mängida minu ees „perele pühendunud isa”.
Ruumi täitis sumin.
– See mees töötab minu heaks – teatas ta. – Või töötas. Tema äri läks pankrotti. Ta kaotas kõik. Kui ta palus ametikõrgendust, ütlesin: tõesta, et mõistad lojaalsust. Perekonda.
RICK ÕHKIS ÕHKU.
Rick ahmis õhku.
– Ja mida ta tegi? Mitte ei parandanud oma elu. Ta püüdis kasutada mu tulevast miniat näitlemise rekvisiidina.
Mu kõht tõmbus kokku. Ta ei tulnud minu pärast. Vaid ametikõrgenduse pärast.
Tõstsin lõua.
– Sa ei olnud seal, kui õppisin rattaga sõitma. Sa ei olnud seal mu õudusunenägude ajal. Sa ei olnud seal mu lõpuaktusel, diplomil, kihlumisel. Sa ei saa ka nüüd kohta. Sa ei vääri seda hetke.
Vaikus.
Dan pigistas mu kätt.
– See on minu tütar – sosistas ta.
Keegi hakkas plaksutama. Siis veel keegi. Lõpuks kajas kogu kirik aplausist.
RICK’I NÄGU MOONDUS. SIIS KEERAS TA KAND.
Rick’i nägu moondus. Siis keeras ta kand.
PAUK!
Uksed lõid taas tema järel kinni.
Muusika algas uuesti. Dan pühkis pisarad ja koos tegime viimased sammud.
Altari juures andis ta mu käe Ethanile.
– Hoolitse mu tütre eest.
Tseremoonia jätkus. Pinge asendus aeglaselt armastusega.
Hiljem, vastuvõtul, tuli hr. Collins minu juurde.
? VABANDAN STSEENI PÄRAST.
– Vabandan stseeni pärast. Aga mask pidi langema. Sa väärid paremat.
Hiljem kuulsin, kuidas ta väljas Rick’ile ütles:
– Sa püüdsid mu perekonda kasutada vahendina. See on andestamatu. Ära tule tööle tagasi.
Rick kadus öösse.
Ja mina läksin tagasi naeru juurde. Ethani juurde. Dani juurde.
Sest isadust ei anna veri.
Vaid armastus.
Dan astus mu kõrvale, pigistas mu kätt.
? TULE, TÜDRUK. JÄTKAME SU PULMAGA.
– Tule, tüdruk. Jätkame su pulmaga.
