Ta jooksis korterist välja hiljem kui tavaliselt.
Äratuskell ei helisenud, kohvimasin hangus ja mantlinööp ei tahtnud kuidagi kinni minna.
Väikesed asjad, mis tavaliselt närvi ajavad.
Aga sel hommikul tundus, et kõik juhtus nii, nagu keegi nähtamatu oleks teda tahtlikult aeglustanud.
Ta kõndis kiirelt ja siis hakkas jooksma.
Tuul sasistas juustes, päike paistis otse silma.
Süda lõi sammude rütmis, ja ees ristmikul paistis juba buss — seesama, millega ta igal hommikul sõitis.
See seisis seal, uksed avatud, juht roolis suitsu tegemas.
Ta kiirendas sammu.
Kuid kui valgusfoor hakkas vilkuma, viskas juht suitsu maha, ohkas ja sulges uksed.
— Oodake! — hüüdis ta, aga buss oli juba liikuma hakanud.
Ta peatus, hingeldas ja vaatas, kuidas buss kiirust kogudes minema sõitis.
Pettumus, tuttav ärritus — ja äkki… kummaline tunne.
Mitte viha, mitte väsimus — midagi muud.
Nagu oleks tema sees korraga tühjus ja vaikus.
Ta istus peatusepingile.
Võttis telefoni, et takso kutsuda.
Taevas oli selge, hommik tundus hele ja rahulik.
Aga vaikus muutus äkki liiga sügavaks.
Kuskilt kaugelt kostis summutatud, pikk heli.
Siis karje.
Siis vaikus.
Peatuses olnud inimesed vaatasid üksteisele otsa; keegi tõusis, keegi hakkas edasi liikuma.
Ta tõusis samuti, vaadates suunda, kuhu buss just oli sõitnud.
Kurvi tagant tõusis õhuke halli suitsu sammas.
Tuul tõi lõhna — valusalt tuttava, terava, nagu kõrbenud kumm.
Ta kõndis edasi, jalgu tundmata.
Iga sammuga lõi süda aina tugevamalt.
Kui ta kurvi taga pööras, nägi ta — tee oli suletud.
Autod seisid, inimesed olid tardunud.
Ja ees, ristmikul, väändunud metalli vahel, seisis seesama buss.
Asfaldil sätendasid klaasikillud, suits tõusis katuselt, päästjad sagisid ümberringi.
Ta tardus paigale.
Ei suutnud hingata, ei suutnud liikuda.
Vaatas ainult, kuidas päike peegeldus purunenud klaasil
ja mõistis, et vaid mõned sekundid olid teda sellest kohast lahutanud.
Naine peatusest jõudis talle järele ja ütles, et buss põrkas kokku veoautoga, juht suri silmapilkselt.
Ta kuulas, aga ei kuulanud.
Seisis keset tänavat, maailm tema ümber lagunemas tükkideks.
Kodus istus ta kaua akna all.
Kogu hommik tundus nagu uni — liiga vaikne, liiga täpne.
Iga pisiasi:
äratuskell, kohv, nööp,
mis varem ärritasid,
olid nüüd nagu päästetud sekundid.
Järgmisel päeval sai ta teada, et õnnetus juhtus täpselt sel ajal, kui ta oleks pidanud bussis olema.
Iga päev tema istekoht asus just sellel pool, kuhu löök tabas.
Ta sulges silmad ja tundis, et maailm oli muutunud.
Kõik — hingamine, tuul, helid — justkui sosistasid talle sama asja:
mõnikord saatus ei hoiata. See lihtsalt viivitab sinuga ühe minuti.
