Hoov, kus Lucas sõpradega sõitis, oli ainult õhtuti melu täis. Päeval oli see tühi: vanad pingid, tuvid, vanaemad, kes vestlesid ilmast. Ta kiirendas siledal betoonil, tegi trikki, lendas veidi maapinnast kõrgemale ja tundis end elusana.
Ükskord, kui ta jälle kukkus – valjult, kolinaga –, astus tema juurde vana naine kepiga.
„Noor mees,” ütles ta, „milleks see üldse on?”
„Noh… sõitmiseks,” vastas ta, grimassitades.
„See on valus ja lärmakas. Aga su silmis on midagi. Äkki ma proovin ka?”
Ta arvas, et see on nali. Aga järgmisel päeval tuli naine tagasi. Pikas seelikus, tennistes, mis ta ilmselt oma pojapojalt laenas.
„Õpeta mind,” ütles ta, panedes kepi pingi juurde.
Alguses oli hirmus. Tema värisevad käed, tema hirm kukutada, poiste naer taustal. Aga kui ta paar meetrit sõitnud oli, naeratades nagu laps, mõistis ta äkki, et see pole nali. See on algus.
Nädala pärast tulid veel kaks. Sõbrannaga, „lihtsalt vaatama”. Siis veel. Ja varsti täitus õu hommikuti müraga – mitte noorte müraga, vaid mingi teise müraga: pehme, naeruväärse, pirukate ja liigeste kreemi lõhnaga.
Ta ehitas neile väikese rambi, värvis äärekivid, hakkas termoses teed tooma.
„See pole kool,” ütles ta, „see on vabaduse klubi.”
Ja nad naersid, sõitsid, kukkusid, tõusid püsti, sõimasid, sõitsid uuesti.
Kui kohaliku ajalehe ajakirjanik küsis, miks ta seda teeb, kehitas ta õlgu:
„Ma ei tea. Lihtsalt esimest korda suudan ma kedagi õnnelikuks teha. Ilmselt ongi selles mõte.”
Ja siis, ühel päeval, tuli üks naine. Uus, mustvalge fotoga käes.
„Kas tohib?” küsis ta vaikselt. „Ema tahtis väga proovida, aga ei jõudnud. Ma tulin tema asemel.”
Ta aitas naisel lauale tõusta ja hoidis teda õlast kinni.
„Peamine on mitte karta. Rula ei armasta, kui teda kardetakse.”
Naine noogutas, sõitis paar meetrit ja naeris – heliselt, justkui sealt, minevikust.
Lucas seisis ja vaatas, kuidas naine sõitis, ja mõistis:
ta ei õpetanud neile lihtsalt sõitmist. Ta andis neile tagasi selle, mis tal endal alles algas – tunde, et elu on veel ees.
