Maja ärkas aeglaselt.
Kõigepealt – veekeetja heli. Siis – lülitite klõpsatused. Siis – lapse naer, nagu lind, kes veel ei oska lennata.
Ja kusagil selle kõige vahel – Mei, suur kuldne koer, kes oli majas elanud juba kaheksa aastat ja teadis kõike paremini kui kõik teised.
Ta avas silmad enne äratuskellasid.
Astus pehmelt mööda koridori, kontrollides – kas laps hällis hingab, kas tekk pole alla libisenud.
Siis istus ta kõrvale, nagu unede värava valvur.
Ema ütles tihti naeratades:
— Kui teda poleks, oleksin vist hulluks läinud.
Mei oligi lapsehoidja. Ainult et sõnadeta.
Ta oskas tunda – millal laps kohe nutma hakkab, millal tal on palavik, millal on vaja lihtsalt pea ta sülle panna, ja siis kõik möödus.
Ühel talvepäeval, kui torm oli nii tugev, et klaasid undasid, jäi laps haigeks. Temperatuur tõusis, ema jooksis apteegi ja kraadiklaasi vahet, ja Mei ei lahkunud tema kõrvalt.
Öösel, kui naine väsimusest magama jäi, tõusis koer äkki ja hakkas vaikselt vinguma, surudes ninaga ust.
Ta viis perenaise hälli juurde. Poiss hingas ebaregulaarselt.
Kiirabi jõudis õigel ajal. Arstid ütlesid hiljem: natuke veel – ja oleks olnud liiga hilja.
Sellest ajast saadik silitab ema igal hommikul Mei pead ja sosistab:
— Aitäh, lapsehoidja.
Aga ühel päeval, mõned aastad hiljem, küsis poiss – juba koolilaps:
— Ema, kust teadis Mei, et ma haige olin?
Naine naeratas, kuid ei vastanud. Sest keegi ei teadnud.
Ei loomaarstid, ei arstid, ega ta ise.
Võib-olla töötab armastus lihtsalt nii – ta tunneb kõike enne, kui mõistus jõuab aru saada.
