Mägedes kulgev tee nõudis alati ettevaatust.
Michael sõitis üksi – vana džiipe, tolmune mägitee, tühi kuru. Ta oli tulnud ärireisilt tagasi, ei tahtnud kiirustada ja pööras kõrvale teele, kus kunagi oli isaga sõitnud.
Õhk oli selge, kaljude kohal lendasid kotkad, päike vajus pehmelt loojangusse.
Ta peatus tee ääres – sirutas jalgu, hingas värsket õhku.
Mitte kaugel, kurvi juures, seisis mälestusmärk. Kiviplaat sildi ja fotoga. Keegi oli siin palju aastaid tagasi hukkunud.
Michael astus lähemale. Plaadil olid värsked lilled, justkui oleks keegi hiljuti käinud.
Ta kummardus ja luges kirja:
„Tom Graysoni mälestuseks. 1985–2018.“
Nimi tundus ähmaselt tuttav. Aga kui ta fotot vaatas, jäi tal hing kinni.
Mustvalgel pildil oli tema ise.
Sama pilk, sama näokuju, isegi sünnimärk silma all.
Ainult et fotol olnud mees nägi veidi vanem ja väsinum välja – nagu oleks elanud mõned aastad rohkem.
Michael tardus, uskumatult.
Ta võttis telefoni, tahtis pildistada, aga kaamera ei teravustanud. Ekraan tumenes, nagu keeldudes midagi jäädvustamast.
Ta astus sammu tagasi, pilgutas silmi – ja märkas äkki, et surmakuupäev langes kokku tänasega.
22. august.
Süda peksis. Ta pööras ümber – kedagi polnud. Ainult tuul, mis ulgus kivide vahel.
Michael istus kiiresti autosse, käivitas mootori ja sõitis edasi.
Aga mõne kilomeetri pärast nägi ta tahavaatepeeglist uuesti sama kohta – kuigi teadis, et oli pööranud teise suunda.
Hiljem, juba all orus, peatus ta tanklas ja küsis müüjalt:
— Seal mäel, mälestusmärk Tom Graysonile. Kes ta oli?
Müüja kortsutas kulmu.
— Seal ei ole midagi. Mälestusmärk eemaldati umbes viis aastat tagasi – tee tehti ümber.
Michael kahvatas.
Ta ei vastanud midagi. Vaatas ainult tahavaatepeeglisse.
Ja hetkeks tundus talle, et keegi istub tema kõrval.
Sama pilk.
Sama naeratus.
